Foto: Sven Arbet

Ja siis see algas. Rootsis olid võimule tulnud poliitikud, kelle jaoks olime alamrass, õnneotsijad. Kirjeldasime, mis meid Eestis ees ootaks, aga nad ütlesid vaid, et see pole Rootsi probleem. Neil olevat piir selleks, et eraldada ennast meie murest.

Meid pandi laagrisse. Toit oli laual, elamisel polnud viga, aga vabalt ringi liikuda ei saanud. Kindlust, et saame Rootsi jääda, ei olnud.

Kuulasime raadiost, kuidas poliitikud arutasid pagulaste teemal. Me olevat kuritegevuse allikas, Rootsi heaolu ohustajad, kohalike kulul elajad. Öeldi isegi, et me pole õiged kristlased. Mingid uuringud olevat näidanud, et kristlasi on eestlaste seas vähe ja paljud olevat hoopis maausku.

Mis usk see veel on, küsisid poliitikud. Igatahes tundusid nad olevat kindlad, et on, mis see on, ohtlik on see kindlasti. Maausklikel olevat iidsetel aegadel olnud kultus, mille kohaselt võtsid hõimujuhid kõigilt meheleminekuikka jõudnud neidudelt süütuse. Polevat teada, kas selline barbaarsus on ikka eestlaste hulgast kadunud. Oleme kõik paganad, kes ei viitsi tööd teha ja tahavad nende rahva edust osa. 

Arutasime seda kaasmaalastega. Me ei saa kätt südamele panna – võib-olla on meie seas selliseid, nagu rootslased arvavad –, aga kuidas nad saavad öelda, et me kõik oleme sellised!”

Kui keegi 1949. aastal Rootsisse põgenenud eestlane oleks seesuguse mälestuse kirjutanud, kas vaataksime praegu sõjakoldeist tulevate pagulaste vastuvõtmisele teistmoodi ja ei peaks neid vaid õnne otsivateks “rättpeadeks” ja “murjaniteks” nagu end ülemklassiks pidavad inimesed neid põgenikke nimetavad?