Juhan Parts: Julgeolekupoliitika viis väljakutset

2014. aasta jooksul on Eesti ohupilt ja rahvusvaheline julgeolekuolukord kiiresti ning märgatavalt halvenenud. Eesti koos Läti, Leedu ja Poolaga on potentsiaalse konfliktipiirkonna keskmes.

Ukraina kriisi ja muutunud julgeolekuolukorra tõttu on Eestil viis olulist väljakutset.

Esiteks. Kõige suurem Ukraina kriisist tulenev muutus Eestile on see, et suveräniteedi mõiste, mis tugineb rahvusvahelisele õigusele, põhineb meie idanaabri jaoks nüüdsest ainult jõul. Peame olema suutelised ohule vastama jõuga.

Eesti kuulumine NATOsse ja Euroopa Liidu liikmelisus tagab meile lepingulised julgeolekugarantiid ja teatava turvalisuse. Samas peab ka NATO kiirelt ja efektiivselt tegutsema: muuta tuleb vägede paigutust. Eesti valitsus peab juba lähikuudel tegutsema riigikaitse arengukavas ette nähtud võimekuste kiiremaks väljaarendamiseks. Kriitilised on soomusmanöövervõimekus ja keskmaa õhutõrje võimekus. Riigikaitse juhtimine vajab korrastamist tipptasemel: peaminister peab saama sisulise korraldusõiguse ning olema võimeline täitma riigikaitse kõrgema juhi ülesandeid.

Sanktsioonid jätkugu

Teiseks. Julgeolekukorralduse kriitilisim tegur on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ühtsus. Kriis on välja toonud väga nõrgad kohad Lõuna-Euroopas, eriti endistes Varssavi pakti riikides – Ungaris näiteks. Hiljuti tuli avalikuks, et Eesti valitsus plaanib sulgeda oma saatkonna Budapestis. See oleks viga.

Kolmandaks. Eesti peab jõuliselt seisma selle eest, et Euroopa ei kiirustaks Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamisega. Sanktsioonide leevendamine tuleb siduda konkreetsete tingimustega endise olukorra taastamiseks, sh Krimmi de facto taasühendamine Ukrainaga.

Eesti imago on tähtis

Neljandaks. Pidevalt Vene ohule viidates oleme sattunud olukorda, kus rahvusvahelises meedias räägitakse meist kui järgmisest potentsiaalsest ohvrist. See hakkab mõjutama meie majandusolukorda. Vaja on saavutada mõistlik tasakaal põhjendatud mureavalduste, aga samas enesekindluse ja stabiilsuse demonstreerimise vahel. Selleks tuleb välisministeeriumil välja töötada kommunikatsioonipoliitika Lääne inforuumis.

Viiendaks. Kriisi lahendamise võti on Kiievis. Ukraina ja Euroopa valiku teostus sõltub sellest, mil määral Ukraina suudab hakkama saada õigusriigi arengut tapva korruptsiooniga. Ka Eesti peab oma suhetes Ukrainaga väga selgelt välja ütlema, et riigi majanduse saab käima alles siis, kui tehakse lõpp korruptsioonile.