Margus Mikomägi SVEN ARBET

Kui hakkasid tulema uudised, kuidas meie oma inimesed teiste põllus trambivad ja pilti teevad, mõtlesin enda isale. Ta vahel armastas rukkipõldu sisse minna. Olin üsna väike poiss, kui küsisin, miks ta nii teeb. Sellepeale ütles tema: “Põllumehe samm on põllule ramm.”

Õpetatud agronoomil oli ehk tõesti vahel vaja minna rukkipõllu keskele – aru saamaks, mis seal toimub. Et teada saada ja vastavalt tegutseda. Nüüd on teadlased öelnud, et maailma põllud kannavad saaki vahest veel vaid 60 aastat.

Mu isa ei saanud aru eestlaste himust viljakandvatele põldudele papist maju ja ridakülasid ehitada. Pidas seda kuritegelikuks ning nägi seost võõra kultuuri pealetungimisega.

See, nüüdseks peaaegu kadunud õpetatud põllumeeste seltskond, ei kujutanud ka ette, et keemia sõnniku ja põllumehe sammu-rammu ära tapab. Mesilased on meist palju pisemad, nemad surevad ... varem.

Avalehele
0 Kommentaari