Ka suured nutavad
Teravkeelsemad ütlevad, et mõlemad on nagu lapsed, kes võivad suure hurraaga vaimustuda, kuid samas masendusse langeda.
Presidendivalimiste aasta
Näiteks kas või see, et alanud aastal toimuvad mõlemas riigis presidendivalimised. USA ja Venemaa kaalu rahvusvahelises poliitikas on muidugi raske rööbitada, sest esimese puhul on tegu demokraatliku riigiga, kes on endiselt juhtiv majandusjõud ning Eesti jaoks kõige tähtsam strateegiline liitlane.
Venemaad on Lääne mõistes demokraatiaks raske nimetada ning ilma nafta, gaasi ja tuumarelvadeta võiks ta pigem liigitada vähetähtsa arengumaa hulka.
Samas on teada, et Moskva oskab rahvusvahelisel mängulaual ka kehvade kaartidega häid tulemusi teha. Ja mis kõige olulisem – Venemaa on meie suhtes mitte just kõige sõbralikumalt meelestatud ambitsioonikas naaberriik.
Samuti on raske võrrelda USA ja Venemaa valimisi. Ameerikas reeglina valimistulemusi ei võltsita. Mitusada aastat vabaduseideaali tähe all elanud ühiskond seda lihtsalt ei luba. Samas on mõlemas riigis tekkinud tendentsid, mis oma välisele erinevusele vaatamata on siiski üsna
sarnased.
Rahvas läheb liikvele
Nimelt on puhkenud spontaansed massilised rahvaliikumised, mis tõsiselt kõigutavad ametlikku võimukorraldust. Ameerikas on selleks väljaastumised “Okupeerige Wall Street” ja Venemaal poliitilisi rühmitusi koondav protestiliikumine duumavalimiste võltsimise vastu.
Ameerikas vallandas protestid majandussurutis. Eesti Ekspressis kirjutas selle kohta hea analüüsi Paul Goble. Tema sõnul jaguneb USA ühiskond üheks protsendiks ülirikasteks ja ülejäänuteks, kes ei ole rahul sellega, et see üks protsent käsutab nii raha- kui ka poliitilist võimu. Seega on Wall Streeti liikumise võimalik kandepind nii-öelda mass, enamik rahvast.
Seevastu proteste Venemaal massiliikumiseks nimetada ei saa, sest suurem osa rahvast jääb sellest kõrvale ega tihka võimudele väljakutset esitada. Venemaal annavad protestides tooni haritumad inimesed, mistõttu on liikumist võrreldud ka omaaegse narodniklusega. Aga et mõlemad liikumised esitavad võimudele selge ja tõsise hoiatuse, on ütlematagi selge.
Proteste kommenteerides laiutas peaminister Vladimir Putin traagiliselt käsi ja kurtis, et peaks küll opositsiooniga dialoogi, kuid vastasleeril puudub ühtne programm ja liider.
Huvitaval kombel puuduvad samad asjad ka Wall Streeti liikumisel. Aga kummalgi puhul ei pruugi olla tegu nõrkusega. Nagu kirjutab Goble, oleks Wall Street läbi kukkunud, kui sel oleks olnud kindlailmeline organisatsioon, programm ja liidrid. Meedia oleks neid ilmselt ignoreerinud.
Kremli käsutuses olevad telekanalid oleks kindlakujulist opositsiooni samamoodi eiranud, nagu nad siiamaani on teinud.
