Karl Martin Sinijärv: Maarahva linnad ja linnarahva maa
Tegelikkus ongi igasugune. Ja iga päev isemoodi. Siiski on “maarahvas” eestlaste vana hea omasõna või õigemini on “eestlased” maarahva uus ja harjunud uudissõna. “Linnarahva” asemele oleks küll võinud rahumeeli “linnainimesed” kirjutada ja poleks midagi katki olnud, aga siis oleks ilus pealkiri katki läinud.
Ega ma ei tea, võib-olla läheb ta nüüdki katki, pealkirjadel on omadus aeg-ajalt asenduda. Alles see oli, kui panin leheloole omast arust ääretult kauni ja sügavmõttelise pealkirja
“…adunud on obene ja ärg”.
Trükki jõudes oli sellest saanud lihtne ja sirgjooneline “Eestlase raske elu”. Tühja tollest, võrreldes me armsate põhjanaabrite kombega tõlkida täiesti teistsuguseks ilukirjanduslike teoste pealkirju pole see ju kõneväärt.
Omaette telefonimäng on telesarjade pealkirjad, mille puhul on ette tulnud, et soomlane tõlgib omal moel näiteks õunad mootorkõrvitsateks ning eestikeelne tõlge lähtub mootorkõrvitsatest, saavutades kogemata tulemuseks midagi, mil pole pistmist ei õunte, kõrvitsate, mootorite ega päris kindlasti kuvarteose sisuga.
Niisugust möödarääkimist ja mõttemuundamist kohtame tegelikult igapäevases elus igal sammul ning enamasti ei saa me teadagi, et midagi juhtunud on, kuna kogeme vaid tükikest protsessist.
Eks see maarahva linnainimesteks tõlkimine on läinud umbes samamoodi. Igal konkreetsel momendil ajaloos on võimalik mäletada veidi minevikku, katsuda kujutella tulevikku ning nende kahe kokkupuutekohas – olematul hetkel! – konstrueerida olevik. See olevik on taas aina isesugune.
Saja aasta eest oli enamik eesti keelt kõnelevaid isikuid juuripidi maaelus kinni. Kui inimene ei elanud talus või külas, olid talu ja küla ta taustas tugevalt sees. Ent tuhandete maa-aastate järgne muutumine oli toimumas.
Juba tundis igaüks kedagi, kes tundis kedagi, kes oli linna suurkooli läinud või vabrikutee jalge alla võtnud. Suure tõenäosusega oli omaenese suurest perest mõni säherdune võtta.
Teati neidki, kes Eestist kaugemale kolinud ja kaugused olid sel ajal teadagi suuremad ja lõplikumad. Kui sa oma pere ja varanatukesega juba Kaukasuse kanti või Ameerikasse olid välja jõudnud, siis nii oligi.
No ja tänapäeval ei ole isiklikku maavanaema enam kaugeltki mitte kõigil, aga mingi inimlik side maa või vähemalt mitte-linnaga on ikka alles, keegi pole lõplikult ära linnastunud – siin polegi ju kusagil linnastuda. Lai maailm on muidugi abiks. Samas – tänapäeval võib igast ilma otsast ööpäeva jooksul koju tagasi jõuda.
Eestis võib ükskõik kust ükskõik kuhu ümber paikneda paari tunni jooksul.
Seepärast kõlab veidi otsitu ja väheveenvana kogu jutt, mis puudutab ääremaastumist, maaelu hävimist, Eesti tühjaks voolamist inimestest, ajudest ja töökätest, ületamatutest vastuoludest maa ja linna vahel ja nii edasi. Eesti inimesel on Eestis kõik variandid käe-jala juures olemas.
Maarahva linnad pole kaugel ja on küllaltki kodused, linnarahva maa aga kubiseb ruumist, rabadest ja sääskedest, mis kõik kahtlemata inspireerivalt mõjub.
Linn on natuke maal ja maa on natuke linnas. Ainult vaesusele tuleb lõplikult kaigast anda, et see ei takistaks neid üsna erakordseid võimalusi ja vabadusi kasutamast, mis meil iseenesest olemas on.
Kas vaesuse tümitamiseks on hetkel parim paik maal või linnas, on iga tümitaja otsustada. Pealegi võib ennast alati maalt linna või vastupidi tõlkida. Või räägime kõigele vaatamata sama keelt?
