Karl Martin Sinijärv: Tolmu ja kevadet
Tolmutuisu tagant lehvis näkku hiigelsuur plagu, mis kutsus üles lööma kaasa Rahvarinde muuseumi loomisel. Oh jah. Ega siin midagi parata ei ole, et käes on see aeg ajaloost, mil hulk lähiajaloolisi sündmusi, liikumisi, organisatsioone ja ettevõtmisi tähistavad oma kahekümne viiendat sünnipäeva, enamasti õnneks siiski sünniaastapäeva.
Kuid muuseumi tegemine on juba midagi veidi kaugeleulatuvamat kui lihtsalt tähistamine. Vahest on oodata ka Muinsuskaitse Seltsi muuseumi, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei muuseumi, Internatsionaalse Liikumise ja Töökollektiivide Ühendnõukogu ühendmuuseumi? Viimane võiks päris huvitav olla. Kuningriiklaste muuseumis saaks tõenäoliselt ohtrasti nalja. Ning Eesti Orjandusliku Partei omanik Peeter Volkonski oleks ses kontekstis ainuisikuline ja -laadne liikuv muuseum.
Riigikogu võiks välja panna kui mitte muuseumi, siis vähemasti soliidse rändnäituse koos asjaomases sarjas publitseeritud kataloogiga “101 riigikogulast, kellest me mitte midagi ei tea”. Seniste koosseisude pealt nopib kindlasti kokku ühe koosseisu jagu rahvaesindajaid, kellel on õnnestunud nii hästi varjul püsida, et nende nimed keskmisele kodanikule liiga palju ei ütle.
Kõige lollim on asja juures see, et kui üks teeb muuseumi, siis ei jää ka teistel või nende õigus- ja kohustusjärglastel suurt muud üle. Muidu äkki inimesed arvavad, et iseseisvuse taastas peamiselt seltsimees A, ent mitte härra B või kodanik C. Ja hakkab see vana ratas ringi käima, et kes on kõige õigem eestlane ja kes oli seda kahekümne viie aasta eest ja kes juba sündis, hõbelusikas suus, kuid rusikas taskus.
Ometi võiks need vastasseisud ammu ületet olla, suhted paika loksunud, mitmedki teod ja tegematajätmised vaadeldavad sõbraliku muigega. Alati on inimesi, kelle jaoks nende elu parimad aastad möödusid kooliajal. Nii võib inimlikul tasandil mõista vajadust oma elu tähetundi püsitasa meelde tuletada, ent ühiskondlikul tasandil kannab see eneses mõningaid ohte.
Vanadel vastuoludel võiks lasta taamale hääbuda, selmet neid uude aega ühes vedada ja vaadata, kas vana tüli uues kuues äkki ägedam välja ei kuku. No milleks! Mina seda Rahvarinde muuseumi ei taha, aga ma ei tüki toda liikumist ka tükkideks tulistama. Muidugi oli nutikamatel ja noorematel inimestel Rahvarinde aegu juba märksa kaugem ja selgem siht silmade ees. Aga neil ei olnud ka poole sajandi pikkust hirmuhunnikut naha vahele vajutet.
Liiga vara ja liiga palju oleks enamiku eestlasi pannud nõksti kilbi sisse tagasi tõmbuma, Karl Vainost lahti saamine ja luba lehvitada sinimustvalget lippu oleksid tundunud enam kui piisavad. Ei maksa unustada, et lisaks tudengitele ja vabadusvõitlejatele leidus lauluväljakuliste seas mitmekümneaastase staažiga vanempioneerijuhte, šveitsereid, piirkonnavolinikke, kommunistlikke kooliõpetajaid ja teisi toredaid inimesi. Neil võis ikka päris jube tunne olla. Vana hirm polnud kuhugi kadunud, aga uus hirm juba paistis. Et mis neist saab. Midagi ei saanud. Pensioni saavad. Meil on sõbralik vabariik.
Õnneks on nõnda, et kahekümne viie aasta vanused juhtumised on juba üksjagu vanad. Ent kahekümne viie aasta vanused inimesed on üsna noored ning neid see kamm ja tramburai eriti ei huvita. Ning noid noori sünnib juurde, ei ole isegi Eestis õpitud veel vanu inimesi sünnitama.
Tundub, et soliidsem oleks jätta end nende silmis naeruväärseks muutmata, lõpetada isamaa isa oreooli pähepassitamine ning tegelda sisuliste asjadega, mis tegelikku elu elavatele inimestele tegelikult korda lähevad. Mis puutub mineviku kuldsesse porri, siis Eesti Rahva Muuseumi ehitatakse ja seal leiavad endale õige varsti veikleva vitriini nii A, B kui C. Olgu neil seal hea. Mängu juhivad selleks ajaks loodetavasti juba X, Y ja Z.
