Kas Eesti on valmis venelasest peaministriks?

Demokraatia on arenenud läbi suurte dilemmade. Üle-eelmise sajandivahetuse põhidiskussioonist naiste üldise valimisõiguse teemal kasvas eelmise sajandi teiseks pooleks küsimus, kas naine võiks sobida ka peaministriks. Euroopas juhtus see aastal 1979 raudse leedi Margaret Thatcheri tulekuga. Tänapäeval ei ole naisriigijuht ei haruldus ega eriline saavutus.

Viimaste USA valimiste eel püstitati uus teetähis: kas Ameerika Ühendriigid on valmis mustanahaliseks presidendiks? Kuigi see tundus hullumeelse avantüürina, sai Barack Obamast siiski riigijuht, kes püsib üsna kindlalt ka uute valimiste eel.

Eesti järgmised Riigikogu valimised on umbes kolme aasta pärast. Loodan ja usun, et need tulevad põnevamad ning ka sisukamad kui mitmel eelmisel korral. Seda peamiselt põhjusel, et Eesti lähituleviku tähtsaim küsimus ja probleem on leida uus juht! Ning seisud selles vallas on segased ja kaardid sassis.

Parlamenti kuulub neli erakonda. Ja vähetõenäoline, et “joone alt” neile lähiaastatel lisa tulemas on. Samuti on senikehtinud tava ja praktika, et erakonna juht peab olema valmis asuma ka peaministri ülesannetesse.

Praegune valitsusjuht ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip on avalikult teatanud, et järgmist valitsust tema ei moodusta. Niisiis on Reformierakond valimiste perspektiivis hetkel juhita. Lisaks on õigustatud küsimus, kuivõrd nad üldse jätkavad valitsuses ja selle juhtparteina?

IRLi maine ja tase pärast siseheitlusi ning Mart Laari taandumist on madalam, kui see peale oponentide kellelegi meeldiks. Lisaks näitavad senised ülesastumised, et suurepärase poliittehnoloogi Urmas Reinsalu karisma peaministri ametit välja ei kannaks.

Kõige õnnetumas seisus on Keskerakond, sest Edgar Savisaare juhtimisel ei ole sel parteil võimalik olla lähedal peaministritoolile. See saaks juhtuda vaid juhul, kui nad sarnaselt Tallinnaga üksi valimised võidaks. Aga selle tõenäosus pole kuigi suur.

Tahtmata olla sotside hääletoru, näivad praegu kõige suuremad šansid olema just Sven Mikseril. Jah, neil puudub valitsuse vastutus, aga rahva armastus sotside vastu ei tundu enam olevat ainult ühe hetke fenomen.

Kuid loo algusesse tagasi tulles püstitaks ma uute valimiste valguses hoopis fundamentaalsema küsimuse. Kui Soome ja Läti olid valmis naispresidendiks ning meie suur liitlane ja eeskuju USA mustanahaliseks riigijuhiks, siis kas Eesti oleks valmis kohaliku vähemuse esiletõusuks ja vähemalt venelasest peaministriks?

Olen üsna kindel, et see oleks kasulik nii suhetele Venemaaga, aitaks edendada kodumaist integratsiooni ning viiks meid ka rahvusvahelises plaanis uuele tasemele. Samuti on siinsete venelaste noorem põlvkond mentaliteedilt ja intelligentsilt määratult rohkem euroopalik kui Dmitri Klenski võitluskaaslased. Ning kindlasti ei oleks Jevgeni Ossinovski või Andrei Korobeinik Eestile ohtlikumad kui Edgar Savisaar või Indrek Raudne.