Kas ikka oleme nagu Küpros?
Oli öö ja 16 kraadi sooja, mis ei kannatanud võrdlust Eestiga kuidagi välja. Otsustasin pärast 11tunnist reisi ja Küprosel maandumist kõigepealt käed ära pesta. Pool tundi hiljem, olles koos tütrega taksos hotelli poole, märkasin, et olin käsi pestes sõrmuse sõrmest ära võtnud. Ning loomulikult kraanikausi äärele unustanud.
Seda sõrmust olin ma kandnud seitse aastat jutti. Peen nikerdatud töö – tükike sinivalget pärlikarpi hõbeda keskel... Pöörasime taksol otsa ringi, aga see sõit oli küll asjata! Mu sõrmus oli leidnud juba uue omaniku.
“Küllap on see märk uue eluetapi algusest,” lohutas mind Elis, kes leiab igas halvas alati midagi head. Mina ei tahtnud mingit uut etappi, tahtsin ainult oma sõrmust tagasi. Aga kuna elus tagasi midagi tavaliselt ei saa, võtsin nõuks kohe järgmisel päeval sõita mägikülla nimega Lefkara. Seal nimelt on XIX sajandi keskpaigast alates valmistatud hõbeehteid, mida teatakse ka Lääne-Euroopas. Lootsin, et ehk leian sealt endale sõrmuse, mis mu kaotusevalu leevendab.
Taksojuht pani meid maha küla keskel. Esimene, mida nägin, oli hõbeda- ja pitsipood. Lefkara on küla mägedes, kuhu veel aastakümneid tagasi ei viinud ühtki korralikku teed. Mis tähendas, et kohalikul rahval oli tarvis välja mõelda tegevus, mis nende sunnismaisusele sisu annaks.
Üks naine hakkas ühel päeval pitsi heegeldama. Ja kõik teised naised hakkasid pitsi heegeldama tema järel. Mehed vaatasid, et naised muudkui heegeldavad – peaks ka mõne käsitööala välja mõtlema. Mis müüks... Ja varsti tegelesid kõik või peaaegu kõik Lefkara mehed hõbedast ehete, kellade ja lauanõude nikerdamisega.
Mina muidugi tormasin esimesse silmahakanud poodi. Sealt ma siis oma sõrmusega välja tulin... “Kahe sõrmusega ja ühe kaelaketiga,” täpsustab mu tütar, kes ei salli sellist esmase emotsiooni ajel ostmist mitte üks raas.
Aga kust mina pidin teadma, et selle küla igas majas niisugune pood on! Hiljem ostsin veel ühe sõrmuse, et ikka oleks, mida ära kaotada...
Kuna see on ainus hõbedaseppade ja pitsiheegeldajate küla tervel saarel, käib seal turiste hordide kaupa.
Aga õnneks mitte veel nii vara kevadel. Või ütleme nii, et Küpros kevadel 2010 nägi välja nagu inimtühi linn väikese Palle unenäos! Mäletate ju seda raamatut? Midagi hirmutavamat ma oma lapsepõlvest ei tea kui lugu poisist, kes avastas ennast ühel päeval täiesti tühjast linnast.
Palle võis seal kõike teha – võtta poest ilma rahata kommi ja mängida mänguautodega, ilma et nende eest oleks maksma pidanud... Ainult et rõõmu tal sellest ei olnud.
Küpros jätab praegu täpselt sellise mahaunustatud mulje: suurte kaubamajade ainsad külastajad kunagises pealinnas Paphoses olid vaid müüjad ise, poeesistel tänavaäärtel seisid kaubariiulid täis pleekinud ja tuule räsitud asju, mida nende omanikudki vist enam ei mäletanud, saare suuruselt teise linna Limassoli tänavad olid kolmapäeva pärastlõunal tühjad nagu Tallinn jaanipäeval...
Nojah, kolmapäeviti ongi Küprose poed ainult lõunani lahti.
Aga olgem ausad – mingit mõtet pole neid poode lahti hoida hetkel niigi kaua! Sest majanduskriis on oma karvase kämbla vajutanud ka Küprose turja ja märtsis ei oska veel keegi kohalikest ennustada, kas turistid koos oma rahaga järgmistelgi kuudel
tulevad.
Ka Larnaca linnas elav eestlasest pillimees ootab turiste, sest muidu pole kellelegi pilli mängida. “Ilma siinsete apelsinide ja mõnusa ilmata tuleksin kohe koju tagasi!” ütleb Guido.
Muide, päike on siin ainus, mille hinda euro tulek ei mõjutanud. Eestil pole mõtet isegi sellega uhkustada...
