Katrin Vaga: Kombineerimine – meie eripära
Sellegipoolest on kiirustamine mõneti kummaline, sest Tallinn on Euroopas ilmselt ainus pealinn, kust lennukist väljumise hetkest arvestades võib käsipagasiga turist olla kesklinnas juba poole tunni pärast.
Õppetund järjekorra toimimisest
Seisan oma käsipagasiga ühte kolmest järjekorrast. Kui alguses tundub vahetult minu ees seisvat üksik naisterahvas, siis mõne hetke pärast taipan, et tegu on perega. Aga pere on lihtsalt jaganud ennast kõigi kolme järjekorra vahel, et siis vajadusel koonduda sinna, mis kiiremini edasi liigub.
Kõigepealt otsustatakse vaikimisi, milline järjekord on see, kus kõige vähem aega raisatakse. Mainigem, et siin pole juttu tunnisest ootamisest, ajaline võit tähendab tõenäoliselt maksimaalselt viit minutit. Kui sedagi. Niipea kui on selge, et rehepapliku kiire kombineerimisega on saavutatud passikontrolli järjekorras hea positsioon, sokutatakse enda juurde ka veel teine pere, kes hilisemate saabujatena oleks jäänud õnnetult järjekorra lõppu norutama.
Ning see kõik toimub vaikselt ja sujuvalt nagu kellavärk.
Mida pikemalt Eestist väljas elada, seda paremini areneb välja instinkt oma rahvuskaaslasi kirjus multikultuurses massis ära tunda. Isegi kui kõrva ei jää eesti keel, on välimuse ja riietumisstiili ning teatud hoiaku puhul selge, et tegu on eestlasega.
Kombineerimisoskus on üks, millega ta selgelt eristub aeglastest vahemereriigi elanikest ja selles osas naiivselt kogenematutest brittidest. Nemad lepivad oma olukorraga ning löövad lihtsalt järjekorras aega surnuks. Sovetitaustaga kodanik seevastu, kes on harjunud hundikarjas iseenda eest seisma, ei raiska hetkegi. Ta hoopis vaatab ringi ning asub kohe tegutsema. Et võita kas või minut.
Kasulikud oskused veel alles
Kätt südamele pannes ei saa ka ma ise väita, et oleksin piiri taha kolimisega endas kombineerijainstinkti täielikult välja suretanud. Kaks aastat tagasi, kui Heathrow lennujaam oli jõulude ajal lumevangis, smugeldasin end suletud terminali sisse.
Kuna lootusetute armee ootas terminali ees sajameetrises järjekorras oma tühistatud lennule asenduspiletit, sättisin end ettepoole. Vastasel juhul oleksin lumega harjunud soomlaste lennust, mis tõepoolest ühena vähestest tol päeval väljus, lihtsalt maha jäänud ja jõulupart olekski kodustega söömata jäänud.
Need mõlemad lennujaamapildikesed meenusid mulle aga eeskätt siis, kui möödunud nädalatel sirvisin artikleid kodumaises pressis kajastatud valimispettusest ja valitsuserakonna sisetülist. See, et vähemalt osa (mitte kõik) sellisest kombineerimise kõrgpilotaažist jõuab ka leheveergudele, on väga tore. Nagu ka see, et ootame poliitikutelt ja erakondadelt aasta-aastalt aina enam eetilisi tõekspidamisi ning moraalset kindlameelsust.
Ent mis juhtuks, kui möönaksime, et olemegi olemuselt kombineerijad? Osalt tänu oma olemusele, väikesele rahvaarvule ja osalt tänu ajaloole. Ja need mõned skandaalid seda küll välja ei juuri, tegu on palju pikema protsessiga.
