Katrin Vaga:Meie üks ajalugu
Kõige lõpuks upitatakse korterist välja korpulentsema figuuriga daam, kes siis aknalaua küljes rippudes peadpööritavaks hüppeks valmistub.
Vene vabastajad
See krabisev mustvalge dokumentaalvideo on üks paljudest, mis Berliini müüri jäänuste juures illustreerib toonaste elanike meeleheitlikke püüdlusi linna idaosast lääneossa pageda.
Surmapõlgajalikud hüpped mitmekorruselistest hoonetest ei jäta selle meeleheite ulatuse osas mingit kahtlust, inimesed olid sunnitud sotsialistlikult Saksamaalt pagema sõna otseses mõttes elu hinnaga. Ja ometi on samas Berliini kesklinnas, Saksamaa parlamendi ehk Bundestagi vahetus läheduses, endiselt püsti mälestusmärk kahe reaalsuuruses Vene armee tanki ning tundmatu sõduriga, tähistamaks vabaduse saabumist ning mälestamaks selle nimel hukkunud sõdureid.
See pilt tekitab väga vastuolulisi tundeid. Esiteks liigub mõte märtsiküüditamise aastapäevale, seejärel pronkssõduri ausambale ning selle teisaldamisele, ning lõpuks sellele, kui erinevalt me Euroopas tegelikult Teist maailmasõda ja selle järelmõjusid tunnetame. Sachsenhausen-Oranienburgi koonduslaager, mis muuseumiks ümber kujundatud, tõmbab oma selgituses samuti jämeda punase joone vahele toonase Natsi-Saksamaa veretööde ning hiljem nn päästjatena saabunud Vene armee perioodile.
Tegu on jälle märgiga sellest, kui erinevalt Euroopa rahvad oma ajalugu määratlevad. Jah, faktiline pool on meil kõigil ühtmoodi tuttav, ent rõhuasetused, hinnangud, rahvuslik süütunne ning sellest tulenevad kompleksid siiski väga erinevad. Eestlaste traagilise mineviku kangelased ja antikangelased ei pruugi kattuda nendega, kes Itaalia, Saksamaa või Suurbritannia lähiajaloos vastavaid rolle täidavad. Ja me ei saa seda ilmselt ka eeldada.
Kui keegi teeks Suurbritannias küsitluse kõige ebapopulaarsema endise peaministri teemal, siis poleks kahtlust, et võit kuulub kümme aastat võimul püsinud, omal ajal kaks korda tagasi valitud, erakordselt särava kõnemeheandega Tony Blairile.
Talle pandav süü on oma olemuselt lihtne ja arusaadav – väidetavalt valede ja manipulatsiooniga brittidele nn võõra sõja korraldamine. See, milliseid tundeid ameeriklaste koduõuel toimunud massiivne terrorismiakt tekitas kogu maailmas, on siinsetel kodanikel ammu meelest läinud.
Veri on paksem kui vesi
See, et Blairi juhitud rahuläbirääkimised Põhja-Iirimaaga kujunesid ime läbi suhteliselt edukaks, on samuti unustuste hõlma vajunud. Aga meeles on emotsioon kõige lihtsamal inimlikul tasandil. Kodanikuna. Nii hirmutunne kui kaotusvalu, kui saabusid kinnised kirstud Afganistanist ning kui Londoni plahvatusohvrite omaksed ootasid päevade viisi infot, kas nende lähedased on enam kui viiekümne hukkunu või 700 vigastatu seas.
Väga sageli tunnevad eestlased, et meie ajalugu ei mõisteta. Ja meie hirme. Võib-olla aga tuleks ise teha esimene samm ning püüda aru saada teise rahvuse nägemusest. Sest ajaloolistest kogemustest tekivadki sageli väga erinevad seisukohad.
Need, kes ühes riigis on kardetud ja põlatud okupandid, on teises riigis vabastajad ja elupäästjad. Ning riigijuhil, kelle üks rahuprojekt on õnnestunud, võib järgmine minna täiesti vett vedama.
