Kauksi Ülle Vallo Kruuser

Minu esimene lemmikajakiri oli Eesti Loodus oma mustvalgete udusevõitu piltidega. Kõige huvitavam artikkel oli ühest teadlasest, kes elas ahvikarjaga peaaegu koos ja vaatles nende käitumist. See artikkel andis inimestest arusaamise koha pealt rohkem kui nõukaaegne kooliprogramm kokku.

Meenub üks inimahvidega tehtud katse. Üks ahvipoeg elas oma emaga koos puuris ja sai kogu aeg ema küljes rippuda, tal otsiti täiu ja ema lakkus teda, aga ka õpetas, ahvilaps kasvas jäljendades. Teine ahvipoeg kasvas puuris, kus olid pehmed padjad ja tekid ning mänguasjad. Kolmas oli puuris, kus oli palju raudesemeid, teravaid nuge, naelu, vasaraid, ämbreid.

Mis te arvate, kuidas see neile mõjus?

Esimesest pojast sai oma ema taoline hoolitsev ahv. Teisest sai ükskõikne ahv ja kolmandast agressiivne ahv. See lugu jäi mulle meelde. Meie suguvõsas on ka kombeks lapsi süles hoida, neil juukseid kammida ja patse punuda, väikestega laulumänge laulda ja neid tantsides süles või kukil hoida, nendega algusest peale kui võrdväärsete inimestega suhelda.

Avalehele
50 Kommentaari
Loe veel: