Justkui poleks ETV Tartu stuudios valminud sarjas midagi märkimisväärset — eks ole haridus- ja teadusministeeriumi ning tippülikooli kodulinnas haridusteemalisi saateid tehtud ju küll ning rohkemgi!

Aga “Kooliproovi” on põhjust vaadata küll. Kui mitte oma ameti juba valinud täiskasvanutel, siis lõpuklasside noortel kindlasti. Neile peaks sobima nii saate köitev lähenemisnurk, kiire tempo, enam-vähem omaealised peategelased kui ka loodetavasti põnevad-üllatavad tulemused.

Natuke särtsu ja sära

Sarja pealkirjaks oleks võinud vabalt olla ka “Tudengivahetus”, sest just sellega saadetes tegu on — ühe rakenduskõrgkooli tudeng läheb üheks päevaks teise rakenduskõrgkooli, käib sealsetes loengutes ja osaleb kõikides ettenähtud tegevustes.

Eks “Kooliproov” koolide ja nende erialade tutvustamiseks mõeldud olegi, samas jäävad saateformaat ja -aeg siiski liiga ahtaks, et midagi põhjalikumat teada saada. Isegi erialade hulk, nimetustest rääkimata, jääb ebaselgeks.

Esimeses saates vahetavad kohad Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õendust õppiv Kristjan ja Eesti Lennuakadeemia tudeng Mari, kelle eriala läheb halva helikvaliteedi tõttu kaotsi — siinkohal võiksid saatetegijad tõsiselt mõelda subtiitrite kasutamisele, sest kõnelejate jutust on hiljemgi raske aru saada.

Esimese saate suurim üllatus ongi see, et pigem tüdrukutekooliks peetud õppeasutusest tuleb saatesse poiss ja pigem poistekooliks peetud akadeemiast tüdruk. Teine üllatus on aga see, et Kristjanit ja Marit ei paista vastandlikes koolides miski üllatavat, ehkki põhjust oleks vast ikka leidunud.

Vahetustudengid on küll tublid ja asjalikud, aga puudu jääb sära ja see salapärane miski, mis oleks kogu saatele hoogu andnud ja tempokalt käima tõmmanud. Pole teada, mille alusel vahetusse minevaid noori valitakse, kuid hulk, kelle seast neid valida, on ju aukartustäratavalt suur — tervishoiu kõrgkoolis on eelmise aasta novembrikuu seisuga 1151 õppurit ning lennuakadeemias 334.

Ma ei mõtle, et Mari oleks pidanud verist haavaimitatsiooni nähes minestama või Kristjan lennukisse sisenemisel nuuskpiiritust otsima, aga mingil moel oleks võinud nende tegelike ja uute erialade vastuolu siiski esile tõusta. Seda enam, kui juba vastakuti seatud koolid oma suunitluselt nii erinevad olid.

Nüüd aga tegi Mari kõik õdede toimingud rõõmsalt kaasa ega kergitanud kulmu isegi söötmissondi paigaldades — justkui oleks kogu saade eelnevalt läbi mängitud ja kõik situatsioonid talle juba tuttavad.

Selles osas mõjus Kristjan märksa vahetumalt, kui tal väikelennukiga ringi tiirutades enesetunne kehvaks kippus minema.

Paljulubav tulevik

Oleks tahtnud ka mõlema peategelase kohta natuke rohkem teavet saada — kas neil on oma uue erialaga varem kokkupuuteid olnud, mida nad uues koolis ees seisvalt päevalt ootavad ja mida kardavad.

Tõsi, saade on mõeldud küll õppeasutuste, mitte õpilaste tutvustamiseks, aga kui nad kahekesi on nagunii teiste hulgast esile tõstetud, siis oleks tahtnud neist ka pisut rohkem teada saada.

Loodetavasti tuleb edasistes saadetes vastandusprintsiip paremini välja, see muudaks ka vaatamise tublisti kaasakiskuvamaks ja huvitavamaks.

Kõrgema Sõjakooli ja Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengite või Eesti Infotehnoloogia Kolledži ja Tallinna Pedagoogilise Seminari õpilaste vahetamine kõlab ju võrdlemisi paljutõotavalt.