Argo Ingver

Väike-Maarja vallas Salla seltsimajas avati raamatukogupunkt. Seltsimajja oli tulnud palju inimesi, ka naaberküladest, ning kõiki neid ühendas mingi silmale nähtamatu, kuid igas naeratuses ja sõnas, käeviipes ja noogutuseski sisaldunud ühtekuuluvustunne.

Krista Aru
Rauno Volmar
See ühistunne oli sedavõrd tajutav, et paari tunni möödudes pidin kõvasti pingutama, et mitte lubada Sallasse kolida.

Üllatav polnud mitte vaid see, et sulgemise asemel, mida nii hoogsalt harrastab riiklik Eesti Post või viivad ellu pangad, oli Sallas avamisüritus. Aga ka tõsiasi, et avati just raamatukogu, mitte internetipunkt (internetivõimalus tekkis seltsimajas ka, kuid sellesse suhtuti nii nagu peab – lihtsalt üks vahend infovahetuseks).

Mitmete ruumidega suurde seltsimajja, mis ehitati üles kohalike endi algatuse ja tööga, valla ning mitme toetusprogrammi rahaga kunagisest lagunema jäänud kauplusehoonest seltsitegevuseks, kohtumisteks ja aruteludeks, aga ka pidulikemaks üritusteks, olid raamatukogupunkt ja lugemistuba algusest peale planeeritud. Pärast eelmist aastat, mil hoone uksed esmakordselt avanesid, ootasid need vaid oma järge.

Selle taga on Salla rahva ettevõtlikkus, ühtekuuluvustunne ja usk, et igaüks peab ise oma koduõue ja uksealuse korda tegema.

Kõik kõlas kokku just nii nagu ammumöödunud aegade vaimsus, mis haridus- ja põllumeeste, karskus- ja kirjameeste seltsidena lõi eeldused eesti ühiskonna ja riigi tekkimiseks. Väike-Maarja vallavanema kohalolek üritusel ei tähendanud mitte võimu viisakat viibimist, vaid oli kinnitus mõistmisest, toetusest ja koos otsustamisest. Kõigest sellest, mis peaks olema kohalikule omavalitsusele omane ja loomulik. See maailmasündmuste taustal nii väike ettevõtmine näitab, et kõikide riiklike ebaõnnestunud arengukavade ja plaanide arendamistest ning tugevdamistest hoolimata on maakohtades siiski alles isetegemise tahtmist ja julgust. Ning et see saab loovaks jõuks, kui kogukond tahab ja kohalik võim seda tahtmist toetab. Kui on eestvedajaid, kes ei karda asju nimetada õigete nimedega, ei hellita ühistegevuse katte all iseendaga seotud soove, ei solvu iga kriitilise märkuse peale ega karda ka eksida.