Maire Aunaste: ära usalda pimesi!
“Miks te seda minu käest küsite?” mängisin pahurat. “Oleksite võinud ju kordki suve jooksul ise kohale tulla. Mida mina ütlen, pole ju oluline, tähtis on, mida ütleb rahvas! Nende jaoks said kirbuturud ju loodud,” nurisesin edasi.
Ma ei hakkagi salgama, et nüüdseks, suve lõpuks, olen üsna pettunud Eesti ajakirjanikes, kes isegi kesk uudistevaest suve ei suvatsenud Tartus ega Tallinnas kirbuturu-elu vaatama tulla.
Oleks ometi kuulnud ja näinud, kuidas inimesed elavad! Aga paraku ajakirjanikke või nende ülemusi tavaliste inimeste elu ei huvita.
Või ei huvita vähemalt niikaua, kuni inimesed ei siple hädade ja õnnetuste keskel...
“Ma käisin sealt mööda küll!” proovis malbe häälega pealinna-ajakirjanik ennast ilmselge valega õigustada. Valega ses mõttes, et ma ju tean, et Tallinnas pole Kalevi keskstaadionist mööda kõndida võimalik.
Mis tähendab, et ainus ajakirjanik, kes suve lõpuks Tallinnas tegutseva kirbuturu vastu vähemalt telefoni teel huvi tundis, ikkagi vassib ning ei tea isegi seda, kus see turg asub. Pärast mida julgengi öelda, et see, kui rahval hästi läheb, ei huvita kedagi. Andke aga skandaale ja tragöödiaid, siis on kõik kohal!
Pärnu maanteel läksid üle jalakäijateraja mees ja naine. Ega ma neid enne ei näinud, kui kõrvalraja autod millegipärast pidurdama hakkasid. Siis märkasin kahe inimese peanuppusid: pidurdasin ning vaatasin, kuidas umbes viiekümnesed mees ja naine autode poole päid pööramata vöötrajale olid astunud...
Sel hetkel kuulsin, et autod minu kõrval sõitsid üksteisele otsa. Parempoolse raja esimene auto tegi kiunuvat häält ning saigi üle tee minejate nina all pidama. Autodel tema taga nii hästi ei läinud.
Mees ja naine vöötrajal minu nina all sammusid päid pööramata edasi, kuigi ka nemad kuulsid autokerede kurbi kriiksatusi.
Ah kuidas ma oleksin tahtnud autost välja hüpata ja südametu paarikese nagu voodisse pissinud kassipoja kuriteopaika tagasi tirida! Aga autod mu seljataga ootasid liikuma pääsemist ja nii ma siis ainult vaatasingi, kuidas õnnetusepõhjustajad kurtide kõrvade ja olematu südametunnistusega pea püsti Tondi suunas sammusid...
Nagu ajudeta olendid, kes ei vastuta mitte millegi eest peale oma heaolu. Kui need inimesed oleksid üle tee minemisega oodanud pool minutit, poleks kolme auto omanikud sel õhtul jalameesteks jäänud.
Nüüd, enne suure sügise tulekut, kus inimesed vallutavad linna ja liikluse, on viimane aeg meelde tuletada, et õigus ei ole seesama, mis õiglus. Jalakäijatel on õigus olla autoga liikujatega võrdne. Aga see ei tähenda, et nad peaksid autojuhte pimesi usaldama.
Kõige suurem õigus kõigil meil on olla mitte esimene, mitte kõige õigem, mitte kõige parem ega eelistatum, vaid õigus olla elus! Ja selle viimase eest ei hoolitse mitte keegi peale meie endi.
Mis tähendab, et isegi siis, kui te näete valgete triipudega märgistatud asfalti, isegi siis, kui näete fooris rohelist lubavat tuld, peate veenduma, et auto, kes vasakult läheneb, on teid märganud.
Olen viimastel kuudel näinud Tallinnas paljusid jalakäijaid, kes sõiduteele astudes ei pööra isegi pead. Nii veendunud on nad oma õiguses minna üle tee, mõtlemata, et elusana koju jõuda on neil ainult siis šanss, kui auto jõuab peatuda...
Hoolige endast ja ärge usaldage pimesi kedagi! Ning see, kui esimene auto jalakäija teele astudes jõuabki pidurdada, ei tähenda veel, et sama suudaksid autod tema selja taga...
Kooliminekukuu võiks tähendada ka seda, et õpime üksteisega arvestama.
