MAIRE AUNASTE: Asi ainult rahas?
“Võib see tumepunane olla,” tegi ostja valiku ja mina mõtlesin, et see roos pole küll lihtsalt sõbrale või niisama suve lõpu puhul.
“Kas “alet” ka saaks?” küsis mees, mõeldes eestikeelset allahindlust ja minu hinnang roosiostjale kukkus sel hetkel kolksti vastu lillepoe põrandat. Tuleb kallimale roosi ostma ja küsib allahindlust! Kui lillesaaja seda vaid teaks...
“Meil on allahindlus ainult krüsanteemidele,” ütles müüja ja mees lahkus alistuva nohinaga. “Oli mul seda väljaminekut nüüd vaja!” võis ta mõelda.
Mina valisin iseendale koju viimiseks välja pillavalt värvilise lillekimbu, jõudes enne maksmist konstateerida veel fakti, et väljaspool Tallinna on lilled ikka palju odavamad…
“Kas arvet soovite?” küsis müüja. Nad küsivad seda peaaegu alati, muide.
“Ei,” raputasin pead. “Mulle tundub, et lillede kandmine firma kuludesse on selline iseenda reetmine: tahan teha endale või teistele rõõmu, aga lasen selle kellelgi teisel kinni maksta,” selgitasin müüjale oma nägemust. Noor naine ainult naeratas vastuseks.
Mina sõitsin aga lillekimbuga kodu poole ja juurdlesin: miks küll inimene on loodud nii, et ta proovib elamise ja isegi õnne kulusid mingite manöövritega vähemaks nihverdada. Ma ei usu, et asi on ainult rahas. Ka väga jõukad inimesed ajavad juuksekarva lausa lõhki, kui maksmiseks läheb. Kusjuures suurte asjade puhul koonerdatakse vähem, kui väikesi oste tehes! Hiigelsuur auto peab olema, aga üht lilleõit ostes tilgub süda verd...
Kokkuhoid on säästmine ja säästmisest rääkimine on moes – tahaksid nüüd mu jutu peale öelda paljud. Ja mina olen nõus, et mõistlikkuse piires peakski säästma! Kahjuks pole minus sellist mõistlikkust kunagi olnud. Oleks ma alates oma esimesest tööaastast säästma hakanud, ei peaks ma praegu seitsmepenikoormasaabastega lähenevat pensionipõlve nagu seitsme peaga draakonit kartma! Nii et, noored, säästke praegu, siis pole vanadus nii valus... Ainult et säästma peaks õigeid asju.
Panin mõttes ritta, et mida me viimastel aastatel kõike säästame. Esiteks seda, mida kutsutakse üles säästma: elektrit, vett ja loodust. Igati arusaadav. Kas ja kuidas säästetakse, pole täpselt teada... Siis need asjad, mis on igale inimesele eluliselt tähtsad: tervis, närvid ja raha. Kahte esimest säästab igaüks oma retseptide järgi ja võimaluste piires, kolmanda puhul tahavad viimast kui üht inimest aidata võidu kõik, kes ise sellest võidavad.
Ärimehed proovivad ajada meist igaühe rahakotti oma karvast kätt, seejuures üksteist häbenemata üle trumbates. Või mis muud see on, kui telefonifirmad, pangad ja kaubandusketid moosivad iga inimest nn paremate pakkumiste ja väiksemate arvetega?
Üks mobiilside pakkuja proovis mind hiljuti nii nahaalselt oma konkurendilt ära ajada, et otsustasin: parem maksan rohkem, aga sellele “poole-väiksemate-arvete” liimile, mis valatakse mulle pähe igasugust küsimist või vastuvaidlemist välistavas stiilis, mina ei lähe!
Pealegi räägivad kõik need helgema elu pakkujad nii palju, et tahaks karjuda: palun säästke minu aega ja oma sõnu! Keegi ei taha oma kõrva ääres kuulda müügimehe või -naise lipitsevat häält. Säästke meid oma näitemängust ja öelge otse: kui ma teid ära rääkida ei suuda, siis saan sule sappa. Sellisest müügimehest saaksin ma vähemalt aru.
Aga ausust, otsekohesust, emotsioone ja tolerantsust säästetakse meil ilma igasuguse üleskutseta. Rohkem kui raha. Lisades sellesse ritta ülisäästliku läbikäimise sugulastega, kidakeelsuse kodus ja kokkuhoiu armastuses, siis ma ei imesta, kui mõne aasta pärast ilmub eesti keelde uus sõna: säästuinimene. Inimene, kes hoiab ennast nii kokku, et teda peaaegu polegi...
