Autor: Valdek Alber

Ühel kuumal juuliõhtul saime kokku Andres Mustoneniga, et mu uuest saatest rääkida. Istusime Solarise katusekohvikus, kell oli mõni minut kaheksa läbi. Kelner, kes meilt tellimuse võttis, tuli punastavana laua juurde tagasi. “Vabandan, aga mul ei tulnud meelde, et meil on köök kella 20st suletud!”

Andres vaatas mulle otsa ja ütles hästi aeglaselt: “Jah, eks meil ole ka väga pikad suved.” Kelner ei saanud öeldu mõttest vist aru. Varsti tõi aga teine kelner naaberlauda kaks kohvi ning ütles kõlava häälega: “Vabandage, aga meil on suhkur otsas!” Kuna aasta oli ikka veel 2013, ütles Mustonen: “Ma loodan, et ta tegi nalja!”

Mina ütlesin, et see ei olnud nali. Mille peale Andres lausus, et ta pole kunagi arvanudki, et ta sellesse aega ja nende inimeste hulka kuulub... Tõepoolest, see kelner oleks võinud ju suhkru ükskõik missugusest Solarise söögikohast tuua, kas või poest kui vaja... Aga tal ei olnud vaja, sest ta pole selle kohviku omanik.

Oh kui mitu korda selle suve jooksul olen mõelnud, et kas need söögikohtade omanikud ikka ise ka teavad, mis toimub nende suurelt välja reklaamitud restoranides pärast seda, kui saalid on valmis saanud ja menüüd koostatud. Võetakse suveks tööle noored mitte midagi oskavad neiud ja noormehed ning sügisel loetakse raha lihtsalt kokku. Aga pole ju, mida lugeda! Sest teenindus on null ja jootraha on null ning senised teenindajad lähevad klassiruumidesse tagasi...

Hiiumaal Kassaris on toidukoht nimega Lest ja Lammas. Istusime nagu viis lammast suve alguses ses hiigelsuures välirestoranis ja ootasime 40 minutit, enne kui tellimus võeti. Sööjaid oli ainult viies lauas. Tellisime ühe pasta ja neli suppi. 25 minuti pärast tuli tüdruk ühe supi ja ühe pastaga...Oleksite pidanud nägema mu kolme kaaslase nägu, kellele midagi ei toodud! Tüdruk polevat lihtsalt kuulnud, et nemad ka süüa tahavad. Ei vabanduse palumist, ei kiiremini liigutamist! See ettekandja ei saanud arugi, mis tööd ta teeb.

Tänu suvele avastasin Tallinnas tänavaterrassiga restorani, mis asub Sulevimäe ja Olevimäe kokkusaamise kohas. Olen seal nüüd kaks kuud igal võimalikul juhul söömas käinud. Nädal tagasi hõikasin sealtsamast terrassilt Roman Baskinit, et ta tuleks ja aitaks meil sõbratariga toitu vähemaks süüa. Roman tuligi, ta elab sealt 100 m kaugusel. “Kui ma vanalinna kolisin, siis käisin kõik söögikohad läbi, et leida midagi väga head... Ei leidnud, kõik on sõna otseses mõttes turistidele.”

Mille peale mina ütlesin, et see väga hea on su koduakna all, seesama, kus me istume! Ja palusin ettekandjat, et toogu nüüd Romanile seda ja teist ja kolmandat... Selles restoranis on Singapurist pärit peakokk. Toidud on oivalised. Teenindus on väga hea. Ja saab õues ka istuda. Kui nad nüüd veel ostaksid need õueradiaatorid, siis ma käiksin seal talv läbi!

Restorani nimi on Chedi, ja nii head toitu, nagu on sealne Tšiili mereahven või marineeritud searibid, annab tervest maailmast otsida! Roman muudkui sõi ja oigas... Ning arve peale ei oianudki, sest kui naudid midagi tõeliselt head, siis ei tundu ükski arve liiga suur.

Eelmisel pühapäeval käisin esimest korda Noblessneri sadamas Noble kohvikus, mida peab soomlane Juha Rantanen, telesaatest tuntud köögikubjas. Tema välikohvik paneb ka septembrikuu lõpus uksed kinni.

“Olen sellel suvel nii palju tööd teinud, et käed on kõverad, viimased kolm nädalat olin üksi köögis!” ütles Juha pead raputades. “Sügisel avan uue restorani, aga kokad toon nüüd Soomest,” ei varjagi soomlane, et Eestis on väga raske häid oskustöölisi leida. Nii et see jutt, et tööd ei ole, on vale: hoopis inimesi, kes oma tööd südame ja rõõmuga teeks, tuleb otsida tikutulega!”