k Autor: Valdek Alber

Reisimine on mu jaoks nagu arstirohi, mida võtta küll ei tahaks, aga mis kõigele vaatamata tuleb ometi alla neelata. Vaimse tervise huvides.

Tegelikult ma vihkan reisimist! Kas või sellepärast, et siis ei saa tükk aega vaadata oma lemmiksaateid. Jah, tunnistan häbenemata: mina olengi televisioonisõltlane! Saadetest rohkem armastan ma ainult üht – televiisorit! Olen nimelt kindel, et kui televiisor mu elust ära võtta, siis jään kohe parandamatult haigeks.

Aga nagu juba ütlesin, proovin ma hetkel pakkida kohvrit. Kui veelgi täpsemalt öelda, siis tõin eile selle kohvrijuraka pööningult alla ja lisaks kohvrile paar sületäit riideid ka. Ning nüüd ma seda varandust siis silmadega sorteerin!

Lennuki väljumiseni – mu avastamata saarele! – on jäänud napp öö magada, aga mina pole suuteline nii tühise asjaga nagu kohvri pakkimine isegi alustama.

Muide, täna hommikul viisin lennujaama oma tütre, kes paariaastase vaheaja järel otsustas taas kord reisida. Koos oma 1,7aastase tütre, vankri, ebanormaalselt suure seljakotiga seljas ning ... koos teise lapsega kõhus! Ja reisida mitte Tartust Elvasse, vaid Tallinnast Londonisse. Täitsa hull!

Ma tõesti arvan, et mina poleks sellise avantüüriga omal ajal küll hakkama saanud. Õnneks rääkimisega ma suure surmaga veel hakkama saan.

Kuna Eesti rahval on kõrini virisemisest, siis oleks mõistlik mu viimasest kaheksast taas siin viibimise aastast mingigi virisemisvaba kokkuvõte teha. Teha kokkuvõte oma elust ja oma rahulolemisest sellesama eluga.

On üks asi, millest lähtuvalt pean tunnistama, et olen tõesti õnnelik ja seda tänu mu tööle! Mind teeb õnnelikuks kokkusattumus, mis on tabanud minu ootusi saatejuhina ja televaatajate arvamusi mind kui saatejuhti arvustades. Olen tänulik, et mu rabelemine pole jooksnud tühja!

Seni kuni mu higi ja hirmuga raamistatud saadetel on tuhandeid jälgijaid, peaksin õhtuti voodisse minema alati naeratusega näol. See ongi õnn, kui keskea pärastlõuna ja sombuse vanaduse õhtuhakul saad aru, et oled kogu oma elu olnud juhtumisi õigel teel. Oma tööga, ma mõtlen. Mis on ajakirjanikuks olemise eesmärk? Õige: olla kasulik...

Nii nagu igal õhtul, istun ma ka täna truult oma “lemmiklooma” ees – vaatan televiisorit! “Alpimaja”, see uus viieosaline seriaal, pani kõrvu kikitama. Oma aktuaalsuse ja eriliselt heade näitlejatöödega.

“Ida-Saksa naistemansas oli üks Ute-nimeline. Maailmameister... Käisin tal mõni aasta tagasi külas. Seal ta siis istus: üksi kodus, kullaga kaelas, teadmata ise ka, kes ta täpselt on, kas mees või naine...” Nii rääkis avaosas nn naisujujate treener, armastusest puutumata jäänud vanatüdruk.

Mina samal ajal pakkisin pilguga oma tühja kohvrit ning mõtlesin: miks ma ometi pean sellele reisile minema?

Kuna tänane on mu lõppeva tööhooaja viimane jutt, siis julgen anda nõu: kui teie ka ei viitsi oma ellujuurdunud mugavuse tõttu puhata, siis mõelge üks kord veel! Mis siis et me polegi ehk tööaastast väsinud...

Puhkus on vajalik sellepärast, et olla pisutki aega ilma kohustusteta ja kahekesi iseendaga. Puhkus on selleks, et teha mitte midagi. Ma tean, et see mitte midagi tegemine on keeruline. Aga see ongi eesmärk: olla julge kahekesi iseendaga! Ilma arvutita, ilma külmkapi ja televiisorita!

Sel päeval, mil ma jälle ühiskondlikult kasulikuks saan, räägin teile, kui mõnus on elada ilma ühegi halva uudiseta.