k Autor: Valdek Alber

Saan oma tütre hämmeldusest täiesti aru: kui elad Tartus ja kasvatad kodus last, siis on ajal teine mõõdupuu. Mina näiteks mõõdan aega oma saadete tegemise järgi, mu tütar aga oma lapse kasvamise järgi... Need töised mõõdupuud tunduvad maailma koduaknast jälgijale küllap naeruväärselt tühised ja mõttetult kiirustavad.

Õnneks on mul nii palju aega alati, et inimesi kas või telesaadete kaudu kuulata. Mäletan üht keskkoolitüdrukut, kes ütles, et mõnikord ta ikka unustab end kiirustama. Tark tüdruk! Me ju olemegi end unustanud kiirustama. Me arvame, et sel hetkel, kui enam ei torma, kukub maailm kokku.

Kõigi oma teleaastate jooksul on isegi minuga ükskord juhtunud, et saate salvestus jäi ära. Olin haiglas ja kujutasin ette, et tillukese sapikivi tõttu jääb kogu elu seisma. Ei jäänud! Salvestus toimus lihtsalt nädal aega hiljem... Meie kehad on tihti targemad kui mõistus: ainus võimalus, et iseennast kuulama hakkaksime, on aeg-ajalt see, et me enam jalgu alla ei võta. Aga kui me isegi ennast ei kuule, mis siis veel teistest rääkida...

Väga piinlik lugu juhtus hiljuti ühes telesaates. 86aastane näitleja ütles intervjuu lõpus, et tal oleks üks konkreetne ettepanek. Et kritiseerida ta ei armasta, aga üks ettepanek tal on. Mille peale saatejuht ütles, et aitäh saatesse tulemast! Ma ei saanudki teada, mis ettepanek see oli. Keegi ei saanud seda teada. Sest saatejuhil on mikrofon kõrvas ja sellesse mikrofoni talle arvatavasti hõigati, et aeg on läbi... Keegi ei pannud isegi tähele, et vanadaamil jäi lause pooleli!

Või teine näide. Õpetajad kohtusid ministriga. Ministril oli aega ainult oma kõneks, mitte küsimuste kuulamiseks. Sest kui küsimusi ei kuula, pole vaja ka vastata!

Loomulikult polnud asi ajas või selle puudumises: asi oli tahtmises... Ja tahtmise puudumises. Just see õpetajaid solvaski. Konflikt nii perekonnas kui terves ühiskonnas saab alguse sellest, et elatakse üksteisest mööda. Iga inimene, kes tunneb, et teda ei väärtustata, on sisimas pisut haavunud.

Ning siis tuleb nende haavatud hingega inimeste juurde ometi kord suur ülemus, kes ... kaitseb ainult ennast, andmata pisimatki võimalust neile, kes kaitset otsivad! Rohkem kui palka juurde, vajavad õpetajad, et neid ära kuulatakse. Aga nagu Marju Lauristin hiljuti ütles: valitsusel pole kõrvu!

Teen parajasti saadet ühest sakslasest õpetajast, kes töötab Eestis. Jürgen Bach oli Saksamaal juba paar aastat töötu ja sellepärast oli ta valmis Berliinist ükskõik kuhu sõitma.

Eesti kasuks langes valik sellepärast, et siin on lumi ja Tartu maraton... Jürgen nimelt on suusatamise sõltlane! Esimene ja seni ainus suur ost sellestsamast väikesest õpetajapalgast oli Jürgenil siin Eestis uus suusapaar. Kõik ikka selle nimel, et saaks Otepääle sõita ja maratonist osa võtta.

Siis jõudis aga maratonipäev kätte ja mina sain Jürgenilt kirja: ta ei sõitnudki Otepääle! Sellepärast, et poleks jõudnud oma õpetajatöid ette valmistada... Jürgen on tööle võetud üheaastase lepinguga. Ja ta kardab väga, et äkki lepingut ei pikendata.

Niisiis teeb ta kodus pärast koolitunde teise täispika tööpäeva, et siinsetele nõudmistele järele jõuda... Mis tähendab, et jutud õpetajate koormusest pole liialdatud. Kui neid jutte keegi ainult ka kuulaks!

Kui seekordne Eesti laul valitud sai, kutsuti vastne eurolaulik Ott Lepland muidugi igasse saatesse. Istus siis tühjakspumbatud Ott esmaspäeva õhtul Marko Reikopi vastas diivanil, valmis sajandat korda vastama ühtedele ja samadele küsimustele.

“Su laulu pealkiri on “Kuula!”,” ütles Marko. “Millest see tegelikult räägib?” Sellist küsimust polnud Ott vist seni kuulnudki. Ta kehitas õlgu ja ütles saatejuhile ainsa võimaliku vastuse: “Aga sa kuula...”