Maire Aunaste: Müüa tavaline elu
Sattusin eelmisel nädalal seda täiesti juhuslikult vaatama. Filmi pealkiri on “Vaenlane värava taga” ja räägib see hetkest Stalingradi kaitsmisel, kui Nõukogude ohvitserid olid omadega ummikus.
“Noh, seltsimehed ohvitserid! Missugused on ettepanekud, kuidas me sakslased taganema paneme?” küsis etteheitvalt Nikita Hruštšov, kelle tollast auastet ma filmis tähele ei pannud. Aga just see Hruštšovi küsimus oli filmis pöördelise tähtsusega.
“Näitame sõduritele ise eeskuju!” vastas keegi värisevate ohvitseride reast. “Ise?” ironiseeris tulevane parteiliider ja riigijuht. “Mis eeskuju teil näidata on?”
Veel mitu mundrikandjat pakkus välja hambutuid ideid, mis katastroofiliselt venima jäänud kaitsetegevust sakslaste poolt maatasa tehtud linnas mitte kuidagi paugupealt muutnud ei oleks.
“Anname rahvale lootust!” turgatas päästev idee pähe kellelgi prillikandjal, ajalehe toimetajal muide.
“Misasja!?” möirgas tulevane isake Hruštšov, kurjade kulmude vahel paistmas imepisike uudishimu.
“Loome kangelase, kes võitlusvaimu elus hoiab ja sellega kogu rahvale lootust annab,” selgitas rindeajakirjanikust ohvitser, kes oli ajalehe jaoks kangelasi tühjalt kohalt sünnitanud nähtavasti varemgi.
Seltsimees Hruštšov haaras kinni olematust õlekõrrest. “Ja kust, kurat, me sellise kangelase võtame? Äkki sa tead mõnda sobivat?” pilkas öökullisilmade ja raisakotka iseloomuga rindejuhataja, olles valmis eitava vastuse puhul ajakirjaniku lõhki rebima. Aga ajakirjanik sõnas võidukalt: “Ühte tean...”
Ainult ühte ju vaja oligi. Kangelasekandidaat oli ajakirjaniku enda sõber – Vassili Zaitsev, karjus Uuralitest. Lihtne, aga iseloomuga poiss. Snaiper pealekauba. Sellesama snaiperiga tahtis nüüd Nõukogude rinne sakslastel Stalingadis hirmu nahka ajada. Vassili nimelt hakkas üksteise järel maha nottima saksa ohvitsere...
Kangelase foto trükiti iga ajalehenumbri kaanele ja sakslastel ei jäänud üle muud, kui Vassilile jaht korraldada. Ütlen siinkohal, et Vassili ja Venemaa võitsid.
Viimane SS-lane, kes Vassilit snaiperina üle kavaldada proovis, oli Baierimaa aadlik König. Ja temagi jäi Uuralitest pärit karjuse tõttu Stalingradi talves, kuuliauk otsaees, tundmatu sõdurina lebama...
Filmi üks kulminatsioone minu jaoks oli, kui 12aastane vene poisike küsib Vassili käest särasilmil: “Palju te täna tapsite?”
“Ainult kaks,” vastab tapmisest väsinud kangelane.
Ah et miks ma seda kõike räägin? Sellepärast, et samal filmi vaatamise päeval olin ka mina emotsionaalselt täiesti kurnatud. Kõik nägi välja umbes nagu Vassilil, mis siis et teistel põhjustel.
Esimest saadet “Kirbuturu lugudest” tuli sel päeval üle vaatama üks kirjutav ajakirjanik. Noor naine tüdines läbinisti positiivsest saatest ära umbes poole peal...
Olin ahastuses. Sest režissöör oli vihane ja toimetaja nuttis. Mina olin kodus, kuulasin toimuvat telefoni teel ning tundsin end äkki erakordselt õnnetuna...
Me ise, ajakirjanikud, olemegi inimesed ära rikkunud! Kui 53 minuti pikkuses saates ei näidata ühtegi lurjust ega verd ega pisaraid, siis ei huvita saade kedagi.
Õhtul Stalingradi filmi vaadates sain aru, et tegelikult pole miski muutunud: juba 70 aastat tagasi nõudis rahvas positiivset kangelast, kes tapab...
Sealtmaalt me ei oskagi enam hinnata õnnelikku elu. Me otsime sõda kui mitte just enda ümber, siis vähemalt enda sees.
Ja “Kirbuturu lugudes” seda sõda ei ole. Palun juba ette vabandust!
Järgmisel nädalal algav saatesari on neile, kes pole veel lõplikult rikutud...
