Maire Aunaste: pildikesi päris elust
Alles siis, kui kassiir ta metallraha lugema hakkas, vaatasin inimest enda ees.
Ostja nagu ostja ikka hetk enne alkoholimüügi lõppu kaupluses: pisut punsunud, punase habetunud näo ja väljakasvanud hõredate juustega...
Mehe pöördumine müüja poole teritas aga mu tähelepanu: selles tänamises oli midagi nii viisakat, vabandust paluvat ja haritud eesti keelt, et olin sunnitud rääkijale pilgu tõstma.
Midagi tema lahkuvas kujus meenutas mulle kedagi, keda ma tunnen. Ning ka tema oleks pidanud mind ära tundma!
Aga mees ei märganud mind. Nii tühjas kaupluses oli see muidugi võimatu – arvatavasti ei tahtnud ta mulle ennast lihtsalt näidata...
Kuna väljusin poest oma eesseisjast kõigest paar minutit hiljem, olin veendunud, et peaksin teda nägema: viinaostja ilmselt ei olnud autoga.
Vaatasin kõnniteid kahel pool maanteed ning seal mu silm ta tabaski: heledas tuulepluusis kuju istus kauplusele lähima pingi peal, äsjaostetud viin käes.
Arvasin ära tundvat oma ülikoolikaaslase: kursuse parimad geenid, tänu tema isale ainus tuntud nimi meie, ülejäänute hulgast – enesekindel, mugav ja laisk noor mees. Tollal! Valisin sõidu pealt kursaõe numbri, kellega olen viimastel aastatel ainsana oma kursuselt suhelnud.
“Oi, tere, aga ma ei saa rääkida!” vastas ta telefonis vaikselt ja pisut salapäraselt. ”Ma ei ole Eestis...”
“Kus sa siis oled?” uurisin.
“Londonis,” sain vastuseks.
“Mida sa seal teed ja millal sa tagasi tuled?” küsisin vastu, sest mind üldiselt ei hirmuta tavalisest suuremad telefoniarved.
Ma nimelt olen superlaristaja, kes teab, et oma arved tuleb vastuvaidlemata kinni maksta ka siis, kui need on üle mõistuse.
Lollidelt tulebki raha ära võtta, nagu ütleb mõni mu rikas ja südametunnistuseta tuttav.
“Ma sõitsin siia mõneks kuuks töötama,” selgitas kursuseõde. 30 aastat tagasi tahtsime me kõik ajakirjanikuks saada.
“Tead, ma ei saa rääkida… Kas sul oli midagi kiiret?” küsis hääl Londonist.
“Tegelikult ei olnud, aga... Kuule, kas on võimalik, et – siinkohal ütlesin telefoni meie kursusekaaslase nime – et ta on ... parm? Nägin teda äsja just poes.”
“Ära räägi... Aasta tagasi olevat ta töölt vallandatud,” ahmis kursuseõde õhku, ja mina aimasin, miks ta telefoniga vabalt rääkida ei saa. Ka seal, Londonis, oleks selleks ajaks igasugune “korralik töö” pidanud olema lõppenud.
“Mis tööd sa ikkagi teed?” uurisin. “Ma ei ... taha seda öelda,” sain vastuseks. “Aga ma ei jõudnud enam pangalaenu maksta...”
“Kas sa hooldad vanainimest?” pakkusin. “Jah,” sain vastuse koos ohkega.
Meid oli kursusel 15. Ajakirjanikuks on jäänud vaid kaks. Või kolm... Paar inimest on kirjastajad, üks õppis psühholoogiks, üks on vanainimeste hooldaja Londonis, üks on töötu alkohoolik pealinnas, kaks on pildilt kadunud ja üks lõpetas oma elu enesetapuga...
Aga kas mina, kes ma saan veel turvaliselt palka, olen sellest habemesse kasvanud joodikust õnnelikum? Ma ei tea.
Kui mu uus saade kolm nädalat järjest küllaldaselt vaatajaid ei kogu, olen ma võib-olla järgmine oma erialast loobuja...
Õnneks on mul Londonis tuttav vanainimestehoidja ees!
Siit moraal: nähes kursusekaaslast, kes pärast päikeseloojangut pargipingil viina joob, pole mõtet teda hukka mõista või kaasa tunda! Me nimelt ei tea, missugune saatus tabab meid teiega homme...
