“Me oleme abikaasaga nii vanad juba küll, et edvistada ja kuulsust koguda pole meil enam vaja. Pealegi – kust see raha võetakse, et Tallinna vahet sõita?” küsis hääl telefonis lausa ründavalt ja ma teadsin, et rääkija ümberveenmiseks puuduvad mul igasugused võimalused.

Kõik on ju õige – ega see saatesse tulek naljaasi polegi! Kõigepealt tuleb kogu neljaliikmelise lauluseltskonnaga Tallinnasse sõita, laulmisoskus ette näidata, koos muusikutega laulud välja valida, siis paar korda pealinna harjutama tulla ning sellele järgneb paaripäevane salvestus.

Paljude perede kooslus on aga selline, et üks sõidab Tallinnasse ühest, teine teisest ja kolmas kolmandast Eestimaa nurgast, mis tööl või koolis käijatele tähendab keerukat ajalist sobitamist ja palju tüli pealekauba.

Selleks et ühest saatest saaks rahva meelelahutaja, tuleb esinejatel tõsist tööd teha... Olgugi et tegu on vaid lihtsa laulusaatega.

Nädala pärast olen kutsutud Lõuna-Eestisse eakate päevale esinema. Teemagi on ammu ette antud: kuidas püsida hingelt noor ja tegutsemiselt aktiivne? “Perepeo” saade igatahes tõestab, et isegi hingelt noored ei saa tihti aktiivselt tegutseda, sest sõitmine nõuab raha.

Aga üks põhjus eakate tagasihoidlikkusel on veel: nad nimelt arvavad, et ennast esile tõsta ja kuhugi pakkuda pole sünnis.

Meie aja ning ühiskonna noortekultus on sellisele mis-nüüd-mina-enesehinnangule muidugi tublisti kaasa aidanud.

New Yorgis suhtlesin 92aastase vanadaamiga, kes oma rohkete kultuurihuvide kõrval tahtis ennast harida ka välispoliitikas. Ta käis Hunteri kolledžis kuulamas loenguid USA–Hiina suhetest, istudes paaril päeval nädalas klassiruumis kõrvuti 18aastastega. Kord aastas võttis aga ette reisi kruiisilaeval, tänu millele teadis täpselt, kus asuvad Helsingi ja Tallinn ja missugune näeb välja Peterburi...

Selleks et vanemas eas üksi reisida, ei piisa ainult rahast – peab olema ka reisimise kogemus, lõppematu uudishimu ja muidugi hea tervis.

Mul on kahju, et Eestis neid eakaid, kellel veel tervist ja mälu on, meedias küllaldaselt ei rakendata. Jutte, mida räägivad 80- ja 90aastased, ei saa kõnelda keegi teine, olgu nad nii ilusad ja noored kui tahes. Mälestused ja kogemused on need, millest nooremad põlvkonnad peaksid kinni hakkama sama kõvasti nagu oma unistustest, sest ajaloo ilu ja valu on need, mis elule ja olemisele sügavuse annavad...

Ühest hiljutisest raadiointervjuust jäi meelde, kuidas nooruke näitleja rääkis Jane Austeni romaani lavaletoomisest: “Me peame õppima seisma ja istuma ja riideid kandma nii, nagu inimesed poolteist sajandit tagasi seda Inglismaal tegid. Tänapäeva elus on kõik hoopis lihtsam, tollal aga oli igal liigutusel tähtsus ja ilu!”

Ja mina mõtlesin neid sõnu kuulates, et kuhu see kunagine ilu inimeste elust küll kadus ja miks.

Just selle kõige kaduva ja muutuva pärast peaksime proovima kuulata eakaid, sest neil on, mida öelda. Nii et mitte minusuguseid ei peaks kutsutama rääkima 70–80aastastele, vaid meie, nooremad, peaksime kuulama neid. Vanemal põlvkonnal on suur trump nooremate ees – nad räägivad asjadest nii, nagu need on. Nad ei pea enam valetama ega ennast huvitavaks tegema!

Siinkohal julgustan vanavanemaid tulema koos teiste pereliikmetega ka “Perepeo” saatesse, sest see lisaks asjale siirust ja värvi...