The Beatlesi muusika on igal ajal pannud noore inimese mõtte liikuma. Shutterstock

Laupäevane sügishommik Eestimaal. Kaks kraadi külma on maa valgeks teinud. Sõidan bussiga Raplast Tartu ega saa silmi kirjudelt puudelt, mida raamib valge valgus.

Kell 16.34 mõtlen sõbra autos istudes, et milline õnn oli hakata elama just siis, kui The Beatlesi muusika lapse maailmale põhja pani. Viiskümmend aastat tagasi olin 13 ja kuulasin Radio Luxembourgi. Üsna kindlasti ei tahtnudki aru saada sõnadest, mind intuitiivselt võlus muusika.

Kraavist leitud biitlid

Üsna kindlasti ei mõtleks ega kirjutaks ma neid mõtteid, kui sõbra autoraadios tol laupäeval ei oleks kõlanud Koit Raudsepa muusikasaade. Jah, alguses olid biitlid, ka seal autos. Me ei rääkinud, vaid kuulasime. See muusika tekitas isemoodi õnnetunnet, pani mõtte liikuma.

Mõte viis aega, kui Mäos ei olnud veel superviadukte. Arvan, et võis olla aasta 1976. Hääletasin koos oma tulevase lapse emaga Tartust Tallinna. Olime käinud vaatamas Jaan Toominga lavastust “Veli Joonatan”, aga see võis ka “Põrgupõhja uus Vanapagan” olla.

Usun, et oli sama ilus sügis. Ja auto, mis meid Tartust peale korjas, keeras Paidesse, meie tulime maha. Maanteeservas märkasin neljakandilist silti kirjaga “Tallinnasse”. Ilmselgelt oli see maha jäänud eelmisest hääletajast. Olin siis noor ja vihane mees, mäletan, et mulle ei meeldinud siltidega hääletajad. Ilmselt just sellepärast, et meeldis hääletamisega kaasnev juhusliku valiku printsiip – mitte teada, kuhu satud. No aga plakati korjasin maanteekraavist ikkagi üles ja – oo imet! – see oli pakk, milles plaadid. Üks neist oli “Abbey roadi” originaal.

Ilmselgelt olin ma sel ajal juba heietanud mõtet minna kloostrisse. Elu oli mind üsna mitu korda viinud Petserisse ning klooster ja seal kohatud noored mungad panid sellele mõtlema.

Nõukogude Liidu viljakal maal olid keelatud viljad mõlemad – klooster ja rokkmuusika. Eks see pelutas. Ma polnud enne neid ridu siin säädides mõelnud, et abbey road tõlgitakse “kloostri teeks”. Püha muidugi, püha tee, aga see me tollases propagandas seostus miskil moel sõjateedega. Praeguseks on neil kõigil tähendustel muidugi omad, teistmoodi seosed tekkinud.

Mäletan, et kuulutasin oma leiust toonases Moskva kohvikus ja mujal, kus kolasime. Teine plaat sellest pakist on ka meeles, see oli Demis Roussos. Plaadi nime ei mäleta. Demis oli hiigelsuure habemega kreeka laulja ja bassimees. Kuulasin nüüd tema auks YouTube’ist “Aphrodite’s Childi”. Ka Roussose loometee algus jäi maailma, kus kasvasin.

Olin siiamaani arvanud, et ega Demise muusikategemine mulle väga korda ei läinud ega lähe, aga võta näpust. See, mis ta tegi, oli vaatamata suurele menule ikkagi muusika, mitte ainult äri.

Kuigi ma laupäeval ei fikseerinud, kelle saade ja mis raadiojaam seda biitlite miksi lasi, otsisin järelkuulamisest välja, mis kõlas Eesti raadiojaamades laupäeval kella poole viie paiku, ja leidsin Koit Raudsepa saate Raadio 2st üles. Kuulasin kogu saadet. Ka seda enda jaoks tähtsat hetke, kui mind tabas totaalne õnnelaine. Sama tunne muidugi ei kordunud. Aga liigutas taas. She came in through the bathroom window... Tõlkida võiks ju, me tollast aega silmas pidades, et ta ei tulnud mitte läbi vannitoa akna, vaid hoopis läbi raudse eesriide.

Koit Raudsepp aitas nüüd mind ka järje peale, öeldes, et see miks, mida kuulasime, oli 16 minutit pikk üheksast loojupist kokku pandud uus stereomiks. See ilmselt tähendab, et helipilti oli muudetud tänapäevaseid tehnilisi võimalusi kasutades.

Sõber rääkis, et biitlite mänedžer Brian Epstein hoidis kõik salvestuste read alles. Ja Koit Raudsepp ütles oma saates, et see poole sajandi juubel on maailmas väga-väga suur sündmus.

Kõik, mis mõjutab

Pagan küll, taas on mu mõte jõudnud Hermann Hesse romaani “Klaaspärlimäng” juurde, ja ei tea kui mitmes kord otsin seda silmadega oma riiulitest. Ju seekord juhtis mind “kloostri” märksõna. Nii nagu biitlite muusika, mõjutas ka “Klaaspärlimängu” eesti keeles ilmumine 1976. aastal vähemalt neid noori inimesi, kes olid tol ajal kõige vastuvõtlikumas eas.

Ega ma sellest ole veel aru saanud, mida tollane ametlik nõukogude inimeseks kasvatamise ideoloogia meiega tegi. Ei saa ju olla, et oli nagu hane selga vesi. Ma muidugi mõtlen ka nii vahel, et just läänest tulnud, raudsest eesriidest läbi murdnud uus muusika minusuguse päästis, lollmõtlemisest. Fanaatiliseks kah ei kasvanud millegipärast.

Ei mäleta ennast kunagi mõttelt, et kõik, mis Venest, on tingimusteta halb. Saati siis inimesed. Mannekeeniks ei osanud küll lapsena ennast unistada, kosmonaudiks; ilmselt Mick Jaggeriks olen ennast teatud eas küll mõelnud. See muidugi ajab nüüd muigama. Paneb ka mõtlema, miks elu on läinud just nii, nagu on läinud. Üks põhjus kindlasti see, mis inimestega olen kohtunud ja kokku saanud.

Näiteks Tõnu Virve, kes 1. oktoobril lahkus meie seast. Ta oli noorsooteatri peakunstnik, kui hakkasin tihedalt teatrit vaatama.Ma ikka pean tema auks rääkima ära ühe loo. Äkki on see suure isiksusega kaasas liikuv müüt, aga minu jaoks on see mu väärtusskaalal ikka meeldetuletuseks, et ka nii saab ja peab. Parajaks võrdluseks samuti. Loo pealkiri võiks olla “Kuidas mulle hakkas meeldima Urmas Paet”. Urmas Paet, me praegune eurosaadik, oli siis kultuuriminister. Suhtusin temasse üsna ükskõikselt. Mees flirtis Vanilla Ninja bändiga. Jah, ma ka nägin, et seal olid koos andekad tüdrukud, aga selle bändiga tehti ikkagi raha, mitte muusikat...

Võimalik, et selle loo rääkis mulle Tõnu ise. Ta oli saanud kulkalt filmiarenduseks arvestatava summa raha. Nagu ikka, nõuti ka aruannet, et kuhu raha kulus. Tõnu ei tahtnud seda teha ja asi kiskus skandaaliks. Seepeale – ta oli ju korralik mees – esitas ametnikele arve, kus oli maksnud koorma kivisöe eest, Kuku klubi arveid terve portsu, ka kauplustest toidu ostmise arveid. See ajas ametnikud pööraseks, et kas nii raisatakse maksumaksja raha.

Kogu summa tuleb tagasi maksta! Kära läks nii suureks, et jõudis Paeti kõrvu – kultuuriminister juhib kultuurkapitali nõukogu. Ja siis oli Urmas Paet ametnikelt üsna ärritunult küsinud, et kas kunstnik siis ei pea sööma ja oma tööd soojas toas tegema. Ametnikud taltusid...

Oli kuidas oli, aga see film, mille tegemiseks Tõnule raha anti, sai mu meelest valmis ka. Ja mina jään tänini kuulama, kui Urmas Paet kusagil sõna võtab. Selles on kadunud Tõnu Virve süüdi.

Hamlet ütleb Opheliale: mine kloostrisse! Mõtlen mõnikord, kas tänapäeva noor teab, mida klooster tähendab.