Oht tulevikust

Kui USA militaaranalüütik Daniel Ellsberg 1971. aastal lekitas ajakirjandusse nn Pentagoni dokumendid, mis paljastasid valitsuse valelikkuse ja intrigeerimise Vietnami sõjaga seoses, aitas see kaasa sõja lõpetamisele.

Skandaal oli tohutu. Ellsbergi ähvardas spionaažis ja riigivastases tegevuses süüdimõistmise korral 115aastane vangistus. Toonane riigisekretär Henry Kissinger nimetas teda Ameerika kõige ohtlikumaks meheks. Ellsberg ise lähtus oma teguviisis tõdemusest, et valedele rajatud sõda ei saa võita ning see on äärmiselt ohtlik Ameerikale endale. Seega tegutses ta oma õiglustundest lähtudes.

WikiLeaksi nabaalune materjal

Millest aga lähtuvad Julian Assange ja tema WikiLeaks konfidentsiaalseid diplomaatilisi pabereid ajakirjandusse paisates, on ebaselge. Kindlasti ei ole tegu sooviga “maailma paremaks muuta”, sest mingeid räpaseid sepitsusi need dokumendid ei paljasta. Teo sooritajad väidavad mõistagi, et paljastuste eesmärk on maailmaparandamine.

WikiLeaks on saanud küüned taha diplomaatilisele kirjavahetusele ning nüüd teame paremini, mida poliitikud on öelnud, kuidas oma kolleege iseloomustanud ning mida on selle kohta öelda saatkondadel. Selline kõditav “nabaalune” materjal tekitab pingeid riikidevahelistes suhetes ning riikides endis — nagu Eesti puhul täheldame.

Assange ise ei riski millegagi. Sõnavabadus 1970. aastatel ja praegu on täiesti erinevad asjad, ning kui Assange midagi kartma peab, siis kinniminekut mitte niivõrd dokumendilekitamise, kui just oma seksuaalkuritegude pärast.

Paljud kommentaatorid on WikiLeaksi tegevust tunnustanud põhjendusega, et avalikustamine on hea, kuna muudab poliitika puhtamaks ja diplomaatia läbinähtavamaks. Julgen arvata, et ega ikka ei muuda küll. Suure poliitika tegemine läheb nüüd veelgi rohkem põranda alla, saladusi hakatakse palju kiivamalt varjama ja nende varjus on oht salatehinguteks suurem.

Julgeolek ja turvalisus löögi all

Hoopis tõsisem küsimus on aga see, et kui diplomaatiline kirjavahetus on nii hõlpsasti kättesaadav, siis mis takistab arvamast, et kättesaadav pole igasugune internetis leviv info? Näiteks haiguslood, pangakontod, seksuaalsed harjumused.

Mis juhtub, kui ka Eestis tekib oma WikiLeaks, kes paiskab ühel päeval avalikkuse ette suvalise inimgrupi intiimseimad saladused? Kui kellegi eesmärk on vaid sensatsiooni ja skandaali tekitamine, siis vaevalt takistavad teda andmekaitse- ja muud seadused. Pealegi saab avaldatavaid materjale alati oma suva järgi muuta ja võltsida.

Lugu võib minna veelgi tõsisemaks. Kui isiklik kirjavahetus ja isikuandmed on nii kättesaadavad, on põhimõtteliselt võimalik häkkida ka süsteemidesse, mis kaitsevad tuumarajatisi, elektrijaamu ja pangandust. Aeg-ajalt on seda proovitud, ja edukalt. Näiteks muudeti aastal 2003 pool Ameerikat pimedaks ning siiani pole teada, kelle kätetöö see oli.

Strateegiliste andmete avalikustamine on iga terroristi maiuspala ja võib vaid kujutleda, milliseid fataalseid tagajärgi arutu läbipaistvus võib kaasa tuua. Seega ei pruugi WikiLeaksi sarnased organisatsioonid olla mitte ühiskonna valvekoerad, vaid tervete riikide ja ühiskondade põhjalaskjad. Me ei oska aimatagi, kellest võib kunagi saada “maailma kõige ohtlikum mees”.