Õhtutund kirjanikuga
Maailmatasemel looja
Ajale ja eriti selle aja teleesinemistele omase kerge krambi ja pinge saatel räägiti luuletaja senisest loominguteest, tema varakult ilmnenud andest, mida Viivi Luik tagasihoidliku inimesena küll eriti afišeerida ei tahtnud.
Kuni jõuti jutuga tema esikproosateoseni. Millest sai kähku ja püsivalt kogu eesti kirjanduse üks tähtteoseid.
Kuulusin ka ise nende küllap väga paljude hulka, kes enne seda raamatut Viivi Luigest suurt midagi pidada ei osanud, kuid just pärast "Seitsmendat rahukevadet" sai minust Viivi Luige loomingu püsiv lugeja. Ja muidugi tema talendi austaja.
1985 oli aasta, mil - esialgu aralt ja aeglaselt - hakkas lagunema aastaid maailma ühe kurjusepesa rolli etendanud Nõukogude Liit.
Viivi Luige raamat rääkis ühest jubedamast ajast selle koletusliku moodustise ajaloos.
Ent rääkis täiesti omapärasel ja ainulaadsel moel - läbi väikese maatüdruku erakordselt teraste silmade. Misläbi raamat omandas ka erilise jõu ja tähenduse. Ja seda kirjanduslikul kõrgtasemel, sellisel tasemel, mida tublis eesti kirjandusloos siiski harva ette tuleb. Maailmatasemel.
Ma ei tea, mida mõtles Viivi Luik, kui ta seda vapustavalt head teost 1980. aastal kirja panema hakkas.
Kuidas kujutles, et tal õnnestub seda raamatut parajasti üsna lootusetu umbse režiimi tingimustes trükki anda. Kõigist raamatu tõelistest väärtustest ja selle kirjastamisega tõenäoliselt kaasnenud raskustest libiseti õhtutunnis vaikselt üle. Õigemini selle teema ümber liiguti nagu kass ümber palava pudru. Kõige enam saime teada, et oli julm ja karm aeg, et oli väike, ülimalt terane tüdruk...
Hakkasin mõtlema, et hea, kui nõndagi palju öeldud sai. Tegu oli ju raamatuga, mille ilmumine neil aastail kärpimata ja muul moel äraõiendamata oli paras imeasi.
Vana saate vaatamine äratas ka huvi selle raamatu avaldamisloo vastu sellisena, nagu see tegelikult oli ja olla võis. Nagu pakuks kindlasti huvi ka paljud teised kirjandusega seotud lood nõukogude ajast.
Tolles intervjuus vastas Viivi Luik esitatud küsimustele täpselt ja ausalt, see, mille üle jutt saates käis, polnud tema otsustada. Ning võib-olla polnud see ka intervjueerija Peeter Heina teha. Tõenäoliselt ei läinud see saade ka otse-eetrisse, küllap vaadati seda üle ja vaagiti. Kes teab...
Siis räägiti asjadest teisiti
Hiljem on Stalini-aegade teemasid oma raamatuis käsitlenud Soome kirjanik Sofi Oksanen. Ning saanud selle läbi osaks suurt kiitust ja imetlust.
Julgen arvata, et Viivi Luik esitas sama asja need kolm aastakümmet tagasi ja otse karu koopas hoopis meisterlikumalt ja andekamalt. Otsekui väärika ja vägeva sissejuhatusena ilmumisele järgnenud pööretele, ühe olulise osana neis pööretes.
Olen veendunud, et kui saatejuhi küsimused olnuksid suunatud hoopis suuremale avameelsusele ning sügavusele, oleksid ka kirjaniku vastused olnud hoopis teisel tasemel.
Siis oli aga aeg teine, nii et jutudki tuli rääkida vastavalt sellele. Igatahes too "Õhtutund kirjanikuga" oli taas hea näide oludest, mida olime sunnitud taluma. Ning kui mitte muud, siis vajaliku meeldetuletusena ajas sihuke saade asja igati ära.
