Olin 12 päeva ära ja maailm tundub olevat vahepeal otsa saanud!

Ma olen üks neist hulljulgetest, kes arenevas viirusepaanikas enda puhkusereisi tühistada ei kavatsenudki. Mis tagajärjed sellel kõigel veel olla võivad, on tänaseni ebaselge.

Veebruari eelviimasel päeval sõitsin optimistlikult Mauritiusele. Eks hinges oli väike ebakindlus ka, alles räägiti, et Itaaliast saabunud turiste saarel maale ei lastudki. Ma õnneks lendan küll läbi Pariisi, ent siiski siiski.

Tallinna lennujaam oli üsna väljasurnud, lendu Pariisi oli oodata hea rahulik. Pariisis ei paistnud mitte kedagi huvitavat mingi viirus või maskikandmine. Mõned üksikud arglikud hiinlased siiski käisid maskides ringi. Üldiselt oli lennujaam tühjavõitu, ent mingit paanikat küll kusagilt silma ei jäänud.

Mauritiusele minev lennuk oli hiigelsuur ja rahvast täis. Enne maandumist tuli täita tervisekaart ja sellega läbida palavikukontroll. No tore, siin on ju kohutavalt palav, kindlasti olen selles sabas seismisega juba suts üle 37 kraadi välja kuumenenud. Läbin kraadimise hiilgava 36.8 tulemusega ja saan rahulikult oma puhkust alustada.

Teeme pidevalt nalju, et kohekohe kõik plahvatab, Euroopa suletakse ja me jääme siia lõksu. Lisaks veel, olgem ausad, ega Mauritius ei ole kõige nõmedam koht maailmas, kus veidi aega lõksus olla...

Tagasiteed alustades, selgub, et need naljad pole üldse enam nii naljakad. Saame tõrgeteta Pariisi ja sealt ka ilma olulise paanikanähtudega kohtumiseta Riiga. Riiga lennates on aga lennukis meesterahvas, kes on ilmselgelt kõrges palavikus ja haige. Tunnen pehmelt öeldes ärevust, mis püsib hinges tegelikult siiani.

Vahepeal tulevad uudised üha kasvavast ohutusmeetmete kasutuselevõtust. Kodumaine meedia on artikleid algusest lõpuni täis. Tallinnas vaatavad lennujaamas otsa mõned mornid maskides tüübid. Lennujaam on kesk päist päeva just kui välja surnud. Kõhedus poeb hinge. Istun taksosse ja alustan oma kahte nädalat karantiinis. Samal ajal vaadates, kuidas üks asutus ja riigipiir teise järel suletakse, inimesed ostavad hullunult toitu ja alkoholi kokku.

Koroonaviiruse nähtusid mul siiani veel ei ole, kuid nüüdseks olen hakanud antud teemal naljatamisega kokku hoidma ning üksi kodus olles suhtlemise järele igatsust tundma. Lapse jätan esialgu targu vanaema juurde hoiule ja töötan kodukontoris.

Maailm oleks just kui vahepeal otsa saanud. Millal me ta tagasi saame ja millisel kujul? Seda ei tea vist tänaseks küll enam keegi.