Peeter Kaldre: Nii palju tõdesid

Hiljuti juhtusin olude sunnil vestlema Eestis elava vene sõjaväepensionäriga, keskealise täies elujõus hallipassimehega. Eesti keelest sai ta hästi aru ja oli üllatavalt kursis Eestis toimuvaga, kuid mõistagi ei tahtnud ta mingil tingimusel eesti keeles rääkida.

Ta üritas mulle pidada lühiloengut Eesti ja Venemaa ajaloost, mis paari lausega kokku võttes oli umbes selline: venelased on iidne rahvas, kes tegi suuri tegusid juba siis, kui eestlased alles puu otsas elasid.

Eestlaste (tema käsitlusel küll hõimude) käitumisele olevat sügava pitseri vajutanud 700aastane orjaöö, ja seda kompleksi põevad nad siiamaani. Eestlane kui rahvus tekkis alles XX sajandi alguses ja lõplikult ei ole ta veel praegusekski välja kujunenud. Ja ei jõuagi kujuneda, sest enne kaovad nii rahvas kui ka kogu riik ajaloo hämarusse. Venelased ja loomulikult Venemaa aga olid, on ja jäävad.

 Väljasurev rahvas ja orjaöö

See vestlus tuli meelde, kui lugesin keskerakondlasest parlamendisaadiku Yana Toomi intervjuud Vene propagandaajakirjale Russkii Reportjor.

Rääkis ju Toom enam-vähem sama juttu. Et eesti keel ei saa võita, sest tegu on väljasureva keele ja rahvaga. Ka 700aastast orjaööd meenutas Toom “hea sõnaga”, väites, et eestlased püüavad sellest tekkinud frustratsiooni nüüd venelaste peal välja elada. Et nad on Eestis elavatele venelastele orjaöö peale surunud.

Yana Toomi sõnum on selge: Eesti venelastel pole mingit mõtet eesti keelt õppida ja Eesti riigile lojaalsed olla, sest niikuinii on kogu see “kammajaa” (Toomi enda väljend intervjuust “Aktuaalsele kaamerale”) ajutine.

Ei tahaks siinkohal hakata lahkama vene küsimust Eestis ega keskerakondlikku propagandat venelaste häälte püüdmise nimel. Silma torkab hoopis see, et kuidagi palju on viimasel ajal tekkinud huvigruppe, kes iga hinna eest püüavad Eesti ajalugu tõlgendada ja ümber kirjutada.

Mitmed ajalookäsitlused on pihuks ja põrmuks teinud kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi ja selle juhid. Hiljuti jõudis järg ka Eesti vanema ajaloo kätte, kus ei ole enam kohta muistsel vabadusvõitlusel. On vaid aja küsimus, mil ka Vabadussõda ei olnud mõne meelest mingi sõda oma riigi ja rahva eest, vaid heal juhul kodusõda, lokaalne konflikt ajaloo suurtes pööristes.

Juba mõnda aega võib lugeda vihjeid, et ka iseseisvuse taastamine oli puhtalt juhuse asi, mis sai teoks vaid tänu Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini omavahelisele võimuvõitlusele.

 Meie endi kätetöö

Ma ei imestaks, kui kunagi lähitulevikus ilmub meie endi kätetööna mõni uus käsitlus (Eesti NSVs tehti suur töö juba ära) selle kohta, kuidas mingit Vene okupatsiooni Eestis pole olnudki ning Nõukogude Liitu astuti vabatahtlikult. Ajalugu tuleb ju vaadelda suures plaanis ja “objektiivselt”, mitte aga kodukootud eestluse mätta otsast!

Seepärast ei ole mõtet nii väga pahandada, kui siinsed venelased, neid esindavad poliitikud ja ka naaberriigi propagandamasin pidevalt oma versioonidega Eesti ajaloo kohta lagedale tulevad, sest suure töö on meie enda ajaloolased ja muud mõttetargad juba ära teinud.