Millegipärast kipub just traditsioonide ja konservatiivsuse kehtestamise valu ning vajadus kaasa tooma agressiivsust ja võimalikku verbaalset vägivalda. Vajadust kedagi oma mõõdu järgi elama õpetada.

Nagu oleks oskused ja võimalused intellektuaalseks debatiks ammendatud ning siis kui muusad vaikivad, räägivadki loosungid ja rusikad?

Millal juhtus meil siin, kultuurses ja väikeses Eestis, et me sedavõrd kiiresti ja palju muutusime?