Poirot’d on raske ületada
Jõuad ühe seriaaliga vaevalt harjuda ja peategelaste nimed selgeks õppida, kui see sari telekavast järsku kaob ning asemele ilmub uus.
Näed vaeva, et selle kangelaste omapära meelde jätta, kui seegi täiesti ootamatult pooleli jääb ning taas uus platsi ilmub.
Mõrvu seinast seina
Ehkki enamik neist omab täiendit “Briti krimisari”, ei tähenda see paljunäinud televaataja jaoks enam ammugi absoluutset ja tingimusteta kvaliteedimärki, kui näiteks “Midsomeri mõrvad” ja “Hercule Poirot” välja arvata.
Muuseas, see pidev alustamine ja lõpetamine, mida ETV nende kahe tõeliselt väärt seriaali kallal toime paneb, on aga lausa hirmus. Eriti veel siis, kui pärast mõningast pausi lastakse eetrisse trobikord kordusosasid, seda saatekavas ise märkimatagi.
Sel pühapäeval saab teoks jällegi üks eelmainitud vahetustest – “Hercule Poirot” kaob järjekordselt (ei tea mitmendat korda) ekraanilt ning ETV hakkab näitama taas uut krimisarja, 2007. aastal valminud “George Gentlyt”.
See seriaal minu meelest küll kvaliteedimärki ei vääri. Üldmulje on kuidagi rõske, ebasõbralik, jahe.
Sarjas on esindatud kõik Briti krimisarjade klišeed, ja seda just negatiivses tähenduses – hämarad kaadrid ja tahmased võttepaigad, kaljurohked loodusvaated ja vihmamärjad maanteed.
Ka peategelaste tandem on täielik klišee – eakas ja tasakaalukas politseinik koos kollanokast üliagara paarimehega.
Kuritegusid on seinast seina nagu ikka – murtud seljaga uputatud mehest kuni kiriku altarile jäetud riivatu klubi teenindaja surnukehast. Nagu kaasaegsele sarjale kombeks, on sisse toodud ka homoteema ning korralike perekondade fassaadide taha maetud sünged saladused. Aga midagi sisuliselt üllatavat silma küll ei torka.
Pealegi jäävad mõrvad, nende uurimine ja lahendusteni jõudmine seriaalis justkui teisejärguliseks, ehkki verd, laipu ja õõvastavaid kaadreid leidub küllaga.
Esiplaanile tõusevad hoopis inspektor Gently ja tema noore paarimehe vestlused ning arutelud kuritegude üle, mis annavad hea pildi meeste moraalsest palgest ja eri vaatenurkadest.
Muusikaline kujundus teeb üldmulje veelgi halvemaks, sest see on nõrk, pea olematu. Kui aeg-ajalt kaadrite taustaks kostabki muusikat, mõjub see pigem häiriva võõrkehana, mis ei toeta süžeed vähimalgi määral.
Muusikast pole kasu
Objektiivsuse huvides ei saa jätta mainimata, et internetis leidub seriaalile ka positiivseid vastukajasid, ehkki ülevoolavat kiitust ja siiraid ülistussõnu, nagu paljude teiste sarjade puhul, sedakorda ette ei jää.
Nimiosalist mängib Martin Shaw, kelle rollikontot ehib ka ühe teise politseiniku, inspektor Adam Daglieshi kehastamine.
Mehe sooritusele ei ole midagi otseselt ette heita, aga George Gently jääb kuidagi kaugeks ja külmaks. Ta ei kutsu endale kaasa elama, erinevalt “Midsomeri mõrvade” Tom Barnabyst, kelle John Nettles on osanud äärmiselt soojaks ja sümpaatseks mängida.
“Gently” tähendab inglise keelest tõlgituna “õrnalt, leebelt, sujuvalt”. George Gently pole küll otseselt ma-cho ega tahumatu meesterahvas, ent õrnaks teda ka mitte kuidagi nimetada ei saa.
Või ehk ilmneb seriaali lõpu lähenedes inspektori eriti leebe pale?
