ARGO IDEONI kolumn: seadus, mis inimesi ei aita
On seadused, mis üritavad lahendada mõnd tegelikus elus esinevat probleemi . Ja on seadused, mis reaalselt midagi ei lahenda ja võetakse vastu peamiselt selleks, et väljendada mingit poliitilist suunda, anda signaal eesmärgi kohta. Teisiti öeldes, lehvitada Toompealt oma valijate poole: hei-hei, me oleme siin, me ei ole teid veel unustanud.
Reaalelu muresid vähendavate seaduste hulka ei kuulu eelnõu numbriga 54, mis on alates mullu septembrikuust läbinud Riigikogus kaks lugemist ja suunatud nüüd kolmandale.
Tegemist on kodakondsuse seaduse muutusega, mis puudutab parimalgi juhul üksnes väikest inimeste rühma: umbes 1500 alaealist Eesti elanikku, kellel puudub Eesti kodakondsus, kuid kelle vanem või vanavanem elas Eestis enne 20.08.1991 ja üks vanem on määratlemata kodakondsusega. Teine vanem võib olla ka muu riigi kodanik.
Eelnõu järgi võiks see päris väike hulk alla 18 aasta vanuseid Eesti elanikke saada Eesti kodanikuks lihtsustatult. Üksnes vanema esitatud taotluse alusel.
Siiamaani tundub kõik justkui mõistlik ja normaalne?
Kuid on üks detail. Selleks, et uue seadusemuutuse järgi Eesti kodanikuks hakata, tuleb esitada tõend, et noor inimene on vabastatud senisest kodakondsusest. 91% tulevase seadusemuutusega kaetud alaealistest on aga Venemaa kodanikud. Ja Venemaa seadused ei luba vabastada kodakondsusest alaealisi lapsi, kui tegemist ei ole juhtumiga, kus ta läheb oma vanematega samasse kodakondsusse. Selliseid taotlusi ei võeta naabermaal isegi menetlusse.
Ehk siis rõhuv enamus noori, kellest võiks sel kombel uued Eesti kodanikud saada, tegelikult ikkagi ei saa. Avalduse võib Eesti võimudele esitada, aga tegelikult tuleb oodata, kuni kukub 18 aastat ning neid on võimalik Vene kodakondsusest vabastada. Seni oleks neil Riigikogu puldist kõlanud väljendi järgi "tinglik kodakondsus".
Valijaid siiski ei õnnestu väga pikalt lollitada. Mõttetu seadus, mis kedagi kuigivõrd ei aita, on vahend pigem häälte peletamiseks.
Samuti võib argumenteerida, et Eesti ei pea oma seadusi kohandama teiste riikide seadusandluse järgi ning ka Venemaa võib oma seadusandlust kunagi muuta või täiendada. Kõik õige, aga väike lohutus inimesele, kes praktikas mingit abi ei saa.
Seadus linnukese pärast
Kuid reaalselt on tegemist siiski üsna tühja vaevaga. Eesti kodanikuks on lõpuks võimalik saada ka naturalisatsiooni kaudu tavakorras. Kodakondsuse seaduses on juba alaealistele mitmeid lisavõimalusi saada Eesti kodanikuks. Teha nüüd selline muutus, mis praktikas suurt kedagi ei abista, näib pigem linnukese tarvis tehtud tööna, mille jaoks vene keeles on ka olemas sobilik väljend: pokazuhha.
Selle seaduseelnõu mõte on esiteks täita koalitsioonilepingut – kuna seal on niisugune muutus ette nähtud, aga kui veidigi vaadata kulisside taha, on see Keskerakonna pingutus poliitilistes hetkeoludes lehvitada oma venekeelsele valijale, et kuigi selle valitsusega meil kodakondsuspoliitikat leevendada ei õnnestu (mis oleks sellele valijarühmale meelepärane), teeme vähemalt mingeid üksikuid samme.
Sügisel 2021 on ees kohalikud valimised, kus saavad hääle anda ka meil alaliselt elavad mittekodanikud ja Venemaa või teiste riikide kodanikud. Selle aasta alguse seisuga elas Eestis 88 785 Vene kodanikku ja 78 406 kodakondsuseta inimest. Eriti Narvas, Kohtla-Järvel, ka Tallinnas on Keskerakonnale väga tähtis säilitada oma traditsioonilist, kuid viimastel aastatel murenenud toetust.
Reaalselt võib eelnõu 54 mõju olla muidugi ka teistsugune. Valijaid siiski ei õnnestu väga pikalt lollitada. Mõttetu seadus, mis kedagi kuigivõrd ei aita, on vahend pigem häälte peletamiseks. Aga eks valitsuspartnerid EKRE ja Isamaa on sellega muidugi rahul, kui kohalikel valimistel Keskerakonna potentsiaalne toetaja jääks pigem koju. Muide, eelnõud kaitses Riigikogus esimesel lugemisel siseminister Mart Helme. Ja kaitses entusiastlikult, samas kui näiteks Reformierakonnast sadas kriitikat, et tegu on kodakondsuse nullvariandi rakendamisega – olgugi mitte kõigile, vaid väikesele rühmale.
Eesti vajab oma noori
Mis on aga tegelik ja suurem probleem, kui ühe eelnõu keerdkäigud? Vaadakem, mis toimub Eesti demograafias. Eestis sureb aastas rohkem inimesi kui sünnib. Eelmise aasta saldo oli täpselt 1490ga surmade kasuks: ehk sisuliselt poolteist tuhat kohalikku inimest jäi meil vähemaks. Ainult sisserände arvel jäime rahvaarvuga kokkuvõttes plussi. Eestisse saabus mullu üle 5000 inimese. Me muutume üha tüüpilisemaks Lääne-Euroopa riigiks ka demograafias.
Kui need umbes 1500 noort, kes võiksid vene, ukraina ja teiste maade kodakondsusest loobuda ning passi järgi eestlasteks hakata, seda tõeliselt ka teeksid, saaksime sellega täpselt ühe aasta liigmadala sündimuse kaetud. Seejuures kaetud meie oma, kohalikega, Eestis sündinud lastega, kelle vanemad on enamjaolt siin ammu elanud.
Kuskohast me veel võtaksime paremaid, kohanenumaid, eestimeelsemaid noori kui mitte nemad? Muidugi on tore, kui ka väliseestlasi näiteks Soomest kodumaale naaseb, aga elu näitab, et kõik neist ei tule siia kunagi tagasi.
Eesti kodakondsuspoliitika aluspõhimõtted kehtivad juba üle paarikümne aasta. Need olid omal kohal, et iseseisvuse taastamise järgselt ehitada üles riik, mis asub selgel õigusliku järjepidevuse vundamendil ja ei ole mitte Nõukogude Liidu küljest pooljuhuslikult eraldunud killuke. Aga mingit mõtet ei ole enam tänases Eestis elavaid alaealisi lapsi juhatada riikliku poliitikaga Venemaa suunas.
Eestile on kõigile kasulik, kui siin sündivad alaliste elanike lapsed seotakse tugevalt Eesti külge nii hariduse kui Eesti passiga. Igaüks neist võib teha isikliku valiku, aga riigi poolt võiks vähemalt üritada kohalikke inimesi mitte eemale peletada, tegeledes kõrgel tasemel seadusemuudatustega, mis toodavad eelkõige näivust.
