Sellel lihtsal ja inimesele/rahvale loomuomasel vaatel on kahjuks mitu algelist tõlgendusviisi. Nii juhtubki sageli, et mees rõhutab tõsiasja, et ta on just mees; eestlane praalib aga eestlusega lihtsalt seepärast, et me saatuse kiuste ikka veel rahvana alles oleme – mis iseenesest on ju tõesti väärt saavutus.

Praalijate endi sügavam sisu jääb aga tihti avamata, või mis veelgi tõenäosem – seda õieti polegi. Ilmselt ei ole ka julgust pöörata pilk iseenda suunas ja küsida, milline mees ja milline eestlane mina olen ning kas ma sellisena võiksin oma lähedastele rõõmu ja rahvale kasu tuua.