Kahtlemata ootab ees eriline aeg. Maailm on teistsugune, lapsed samuti – nii ei ole ka meil võimalik endiseks jääda, vanduda jätkuvalt truudust samadele vaadetele, järgida sisse tallatud sihte.
Mitmetel põhjustel variseb just praegu tolmuks sajandeid kestnud aeg, kus õpetaja oli loomult ka käsuandja ja tulemuse järele valvaja.
Klassiruumis oli see valvamine muidugi pigem lihtne – said kas või häält tõsta ja pisut kurjemat nägu teha. Aga netis, kuhu me mõne viiruse, aga ka tehnoloogia arengu tõttu üha enam suundume, ei aita kuri ilme ja lõikav tämber enam kuigivõrd. Veelgi enam – õpilane, isegi esimese klassi juntsu, peab teisel pool internetiühendust olema valmis üksinda hakkama saama: andma iseendale käsu, läbima koos õpetajaga plaanitud teekonna ja vajadusel ka ise tulemust kontrollima. Kuidas küll?
Muidugi ei saa seitsmeaastaselt nõuda sedasama mis kümneselt, ning kümneselt seda, mida abituriendilt. Aga suuna sellele, et õppija iseendale sihi ja selle saavutamise viisi seab, peab võtma juba varakult. Võimukat sundijat, kubjast, komandöri tüüpi õpetajat pole lihtsalt enam. On kaaslased, partnerid, kolleegid, nõuandjad, vastu- ja tagasipeegeldajad. On koostöö, mitte allumine. Vähemalt peaks see igaüht austavas ühiskonnas nõnda olema.
Enesejuhtimine, ükskõik kui võõrana see mõiste ei tundu, on ülimalt oluline ka seetõttu, et selline harjumus peaks meile jäämagi. Kui varem tundus keskkooli lõpetamine suursündmus ja ülikoolidiplom unistuste tipp, siis nüüd on need vaid poolkõrged verstapostid meie elutee ääres, väikesed peatused järgmise suuna või tempo valimiseks. Samas nõuab ühiskond avatust, koostööd, arengut. Järelikult peab õpetaja suutma – seda ka läbi arvutiekraani – aidata koolilapsel saada niisuguseks täiskasvanuks, kes algatab, lööb kaasa, juhib, teeb järeldusi, arvestab kriitikaga, alustab pettumuste järel uuesti.
Enesejuhtimine, ükskõik kui võõrana see mõiste ei tundu, on ülimalt oluline ka seetõttu, et selline harjumus peaks meile jäämagi.
Kuidas selleni jõuda? “Tee loob olukorra!” ütles üks meie küla mees elutargalt. Nüüd on vaja lihtsalt see tee leida, mida mööda ennast juhtiv õppija võiks koos teda toetava õpetajaga sammuda. Uue tee otsijatena seisab meil niisiis ees katsetamiste, eksimiste, aga ka ette ennustamatute tulemuste aeg. Tõeline hirm ja tegelik mure sellel enesejuhtimise teekonnal on aga tõdemus, et hulk isejuhtijaid jääb sellest paratamatult kõrvale – peamiselt seetõttu, et neil pole klassikalisi vanemaid, kes söögi sooja ja pesumasina tööle panevad ning siis hella, aga kontrolliva pilgu üle oma lapse ja tema tegemiste laotavad.
Kui nn murelapsed varem veel kuidagi kinni püüti ja kas või väikeklassi kogenud pedagoogi käe alla koolutati, siis netist neid niisama kergelt kinni ei püüa. Ennast ükskõik kuhu juhtida me neil ka lasta ei saa, sest ainus võimalus on neil sel juhul raisku minna. Kool hariduspõgenikega aga enam tegeleda ei saa, sest kui enesejuhtimine piisavalt areneb, polegi enam kooli selle praeguses mõistes.
Kohalikust koolist ehk “enese juhtimise keskusest” võivad aga mööda vaatama hakata ka andekad ja võimekad: internet pole ju koolibuss, mis sind mingil juhul kohalikust keskusest kaugemale ei vii. Kui keeleoskus ja seadus lubab, võib laps tulevikus neti kaudu kas või mõne ookeanitaguse enese juhtimise keskusega liituda.
Aga enne kui unelmad või hirmud teoks saavad, tuleb õpetajat senisest veelgi rohkem toetada ja usaldada. Sest maastikul, kus pole sisse tallatud teid ega selgeid suunaviitasid, saab hakkama ainult meister. Ning meistriks kasvatakse mõeldes, tundes ja tegutsedes, mitte kitsalt raamivaid eeskirju järgides.
