Eks me kõik lugesime lapsena niiviisi või natuke teistviisi. Nii on see noor Kalju õieti mälestusmärk mitmele ja mitmele põlvkonnale, kelle jaoks raamat oli uks maailma, aga ka iseendasse. Meiegi võime nüüd minna Koerus Aruküla mõisaparki, upitada – kui muidugi jaksame – end Kalju kõrvale kivile, võtta oma raamatu ja olla niiviisi hetkeks keegi teine. Või siis just mina ise.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: