Teejuhte otsides
Aastal 1956 avaldas Eesti Riiklik Kirjastus professor Osvald Halliku (1906-1964) raamatu "Väetised ja nende kasutamine". Praegu nimetataks niisugust teost monograafiaks. Palju kirjutanud Osvald Hallik oli tagasihoidlikum: "Käesolev raamat on mõeldud kasutamiseks meie kolhooside ja sovhooside spetsialistidele ning põllundusbrigadiridele. Sellest saavad aga materjale ka põllundustehnikumide õpilased väetusõpetuse distsipliini omandamisel" (lk 6). Lühidalt - õppevahend (õpik oleks pidanud ilmuma ministeeriumi egiidi all) nendele, kelle varasem saatus sarnanes Arnold Rüütli omaga.
Juhtnöör ja tark mees taskus
Mida kujutas endast ennemalt poemüüja, hiljemini kanatalitaja ja lõpuks roosiaedniku kodune raamatukogu, seisab mul silme ees. Kogu polnudki, oli vaid paar riiulit. Seal ei olnud ainsatki põllumajandusliku sisuga teost. Öökapil voodi kõrval lebasid Uus Testament ja lauluraamat. Riiulitel seevastu olid kõik 1950. aastatel alustatud eesti klassikute valitud teosed, igas raamatus peremehe (kes oli Karja tänaval lihtne transporditööline) sissekirjutus. Loomade talitamiseks ja aiatöödeks too pere käsiraamatuid ei vajanud, neid asju tunti põlvest põlve. Rahvuslus, järelikult ka eesti kirjanduse tundmine, oli neile aga enesestmõistetav.
Iga aeg vajab oma õpikuid, kuid ükski aeg ei jõua algupäraste õpikuteni kõikides ainetes ning tihtipeale ongi juhtnöörid meile jõukohasemad kui paksud õpperaamatud. Ainuski õpik pole mulle teinud eesti keelt sedavõrd selgeks kui meie põhikooliõpetaja Helju Laansoo. Õigupoolest ei õpetanud ta oma väga karmil moel palju muud, kui et sõnu ei tohi korrata, ent sõnavara peab olema rikkalik ja lause lihtne.
Kandes neid kolme nõuet tänase päeva poliitikasse üle - kas Eestis on olemas õpikut iseseisvuse kohta? Ma ei mõtle pehmes köites raamatuid kodanikuühiskonna ja kolmanda sektori kohta. Mõtlen õppevahendit Osvald Halliku moodi, käsiraamatut nii ministrile kui ka säärasele kodanikule, kes ei jää ministri tööga kohe mitte kuidagi rahule. Iseseisvusest võiksid ju mõlemad ühtviisi aru saada. Kui Osvald Hallikule oli jõukohane kirjutada raamat, mille ühest kasutajast sai pärastpoole riigi president ehk iseseisvuse pea, siis kas tõesti pole pärast professori surma enam kedagi, kes jaksaks võtta ette midagi sarnast?
Eitamata raskusi süstemaatiliste õpikute kirjutamisel, tahaksin lihtsalt osutada, et me oleme jälle, nagu juba Stalini ja Nikita ja Brežnevi, isegi Gorbatšovi ajal, hakanud elama mitte loomulike juhtnööride, vaid lööklausete järgi. Loomulik juhtnöör on näiteks "Kodu korda!", mis algab sellest, et sul oleks alati laual värske leib. Lööklause seevastu on "Naerul on võlujõud!". Kellele sa naerad, kui pead eelarve koomale tõmbama ja mitte üheks aastaks?
On lööksõnugi, nagu näiteks "energiajulgeolek". Suures mõõtkavas on see kahtlemata globaalne. Väiksemas tean omast käest, kui suur on vahe, kas elada esimesel korrusel keldri peal või teisel kahe naabri vahel. Ainult et kõik me ei saa elada ainult teisel korrusel!
Iseseisvus tehku uhkeks
Rahulolematus oma riigiga ei tähenda põrmugi valmisolekut riigi pööramiseks, niisamuti kui rahulolematus maakeraga ei tähenda veel Archimedese kangi otsimist. Me ei pea olema Eesti Vabariigiga pimesi rahul ja temaga antud kujul leppima. Me ei tohi aga häbeneda iseseisvust; selle üle tuleb olla uhke. Kui nii, siis tuleb vabaneda ühest veast, mis kahjuks juurdub nagu umbrohi. Euroopa Liit ei asu seal ja Eesti siin. Euroopa Liit asubki ka siin Peipsi ääres, ja nagu Prantsusmaa on piiririik vastu Atlandit, oleme meie piiririik vastu Venemaad. Niisiis tuleb juhtida kaht rahulolematust, Eesti riigiga ja Euroopa Liiduga.
See pole uudis, kuid õpiku järgi neid protsesse suunata ei saa, sest õpik ise on puudu. Meil ei ole kodanikule sobivat raamatut Eesti kui niisuguse kohta. Selles punktis on meil auk ilma ühegi juhtnöörita.
