Ühistegevus kui võluvits – müüdid ja tänane olukord
Mind paneb tõsiselt muretsema Eesti taimekasvatuse madal efektiivsus. Meie saagitase on madalaim Euroopa Liidus, püsides muutumatuna viimased 40 aastat. Taimekasvatusele tehtavad kulutused on aga laias laastus samad mis mujal Euroopas.
Paraku näib, et sealjuures püütakse ebaefektiivset tootmist koguni riiklikul tasandil soodustada, küll keskkonnakaitse sildi all, küll tootjaid maksumaksja raha eest koostööle kannustades.
Näiteks armastavad ühistegevuse eestvedajad esile tõsta, et ühistegevus on Eesti põllumajanduse järgmise paarikümne aasta kõige suurem arengupotentsiaal ehk kasutamata ressurss.
Tõsi, olid ajad, mil see väide pidas paika 100%. Paraku kõik siin ilmas muutub ning see, mis oli majanduses reegel sada aastat tagasi, ei pruugi tänapäeval enam absoluutne tõde olla. Tootmise intensiivistumise, masinate suurema võimsuse, automatiseerimise ja sidevahendite arenguga on muutunud järjest olulisemaks spetsialiseerumine. Oleme jõudnud olukorda, kus tegeledes efektiivselt sellega, mida kõige paremini oskame, teenime tavaliselt ka kõige suuremat kasumit. Samas ostetakse sisse teenuseid erinevatelt firmadelt, kes suudavad ja oskavad teatud asju efektiivsemalt teha. Lihtsamalt öeldes: spetsialiseerudes näiteks piima või vilja tootmisele ning tehes seda väga efektiivselt, on võimalik teenida enam kui olukorras, kus ollakse killustunud varustus- ja turustusprobleemidega.
Seega ei pea alati paika väide, et kõike ise tehes saame suurima kasumi. Nii nagu meie isad ehitasid ise kodusid ja maju, on võimalik teha ka kõik tööd kogu toiduahelas ise – otsida tehastest tarvikuid, küpsetada leiba ning müüa valmistoodangut turul. Lõppkokkuvõttes inimene killustab end ega tegutse ühelgi alal piisavalt efektiivselt.
Püüdes haarata igalt alalt maksimumi, võime kokkuvõttes jääda keskpäraseks ning jätta kasutamata võimaluse võita efektiivse tegutsemisega just valdkonnas, mida kõige paremini oskame ja milleks meil on kõige rohkem ressurssi.
Kauplemine ja võõraviha
Kas ikka on alati nii, et kui ostame oma põllumajandustarvikud vahendusfirmadelt, saame kindlasti pügada? Kui midagi osta, siis on ju alati võimalik, et sinu arvel tahetakse rikastuda. See on inimesele omane, et kui midagi osta, tundub hind liiga kõrge, aga kui müüa, siis on kahju, et asi sai liiga odavalt ära antud.
Läbirääkimised ehk kauplemine ongi selleks, et leppida kokku mõlemaid pooli rahuldavas hinnas. Tänapäeva majandusideoloogias on levinud laialt termin Win–Win, mis tähendab olukorda, kus võidavad mõlemad osapooled. See on loomulik ning teist osapoolt ei pea tingimata enda petmises kahtlustama.
Levinud on väide, et müües oma saagi kokkuostjate kaudu, saame viletsa hinna. Tegelikult sõltub hind peamiselt sellest, kuhu on võimalik toodangut müüa ning millise kvaliteedi ja kogusega seda pakutakse.
Väikeste kogustena ja ebaühtlase kvaliteediga vilja ei ole võimalik eksportida. Selleks ongi tarvis partnerfirmat, kes ühtse partii kokku kogub, parima müügikanali leiab ja ka põllumehele parima hinna pakub. Koostöö kõigil tasanditel peab asendama järjest enam rahvusele või kogukonnale põhinevate ideoloogiliste eeliste loomist.
Pahatihti jääb mulje, et tootmise madalas efektiivsuses kiputakse otsima välisvaenlast ning süüdistatakse rahvusvahelisi ettevõtteid. Levinud on hoiak, et välismaiste omanikega firmad on Eesti põllumeeste peakonkurendid.
Tegelikult öeldakse, et raha ei tunne piire. Samuti pole kõige tähtsam see, kes on ühe või teise firma omanikud – venelased, sakslased, soomlased või eestlased. Ei ole häid Eesti ega halbu välismaa kapitaliste. Kõikide äriühingute eesmärk on omanikele tulu teenida. Parimate oskuste, kogemuste ja sidemete tõttu võivad välisomanikega firmad olla paremad partnerid kui ebaefektiivselt tegutsevad kohalikud firmad.
Oleme osa Euroopa Liidust ja siin kehtib kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumine. Seetõttu ei ole üle-euroopalised ettevõtted mingi haruldus või taunimist väärt nähtus. Olles osa EL-i majandusest ning kasutades ära kõrgemal tasemel olevate maade teadmisi, ajaloolist kogemust, oskusi ja ka klimaatilisi erinevusi, võib saavutada paremaid majandustulemusi.
Kas võib kindlalt väita, et rahvusvahelised kontsernid kahjustavad Eesti põllumajandust? Võõra viha õhutamine on üks lihtsamaid mooduseid endale soodsamate tingimuste väljakauplemiseks. Samas võib arvata, et kõik meie põllumehed tahavad olla sama efektiivsed kui nende Lääne ametivennad. Tähendab, et sealt on meil hea võimalus õppida ja teiste teadmisi endale üle kanda. Kindlasti oleme aastate jooksul sealt juba väga palju kogemusi ja teadmisi saanud.
Näib, et Eesti põllumajandus on jõudnud puberteediikka, mis toob kaasa olukorra, kus eiratakse neid, kellelt on õpitud. Nii ongi isetegemise tahtmine ja enese tõestamine pahatihti tähtsamad kui tulemus. Loodetavasti saame sellest üle, ilma et majandusharu suurt kahju saaks. Kaine pragmaatiline mõtlemine viib meie tootmisefektiivsuse teiste Euroopa maade tasemele. Seda koostöös nendega, kes on meist erinevatel põhjustel ees.
Kuidas kujuneb hind?
Väidetavalt saavad kõik ühistu liikmed samasuguse vilja eest sama hinda. Tegelikult on iga ühistu liikmetel palju erihuvisid ning kindlasti valitseb ka ühistu liikmete vahel konkurents nii seemnete pakkumisel kui kauba müügil. Sama kvaliteediga kauba puhul sõltub hind selle kogusest, asupaigast jne. Parima tehingu saavutavad ikka need, kes on asja otsustamise juures ja paremini informeeritud.
Rääkides sellest, et kogu kasum, mis teie oma ühistu kaudu tekib, jääb teile endale, võib siiski öelda, et igasuguse kaubandusega ei kaasne ilmtingimata kasumit. Eesti turul on väga suur konkurents, tegutsetakse väga väikeste marginaalidega ning iga väiksemgi eksimus suurte tehingute juures võib viia kahjumisse ka ühistegevuse.
Selleks peab olema valmis, et mitte ainuüksi enda vigade, vaid ka näiteks turuhindade kõikumise tõttu võib kõik loodetud kasumi asemel hoopis kahjumiga lõppeda.
Julgen kahelda ka selles, et ühiselt oma vilja müües saab kõrgeimat hinda ja raha saab kiiresti kätte.Tegelikkuses kujuneb hind börsil ning kõik peavad sellest kulud maha arvama.
Ka ühistegelastel on oma kulud. Kõige enam sõltub aga hind selle fikseerimise ajast, tasemest. Seejuures on kõigil risk müüa kaup mitte just kõige kõrgema hinnaga.
Rahakulu on samuti kõigil üsna võrdne. Ka ühistegelastel ei ole lõputut rahavaru, et kauba eest kohe tasuda. Ooteajad võivad osutuda hoopis palju pikemaks kui traditsiooniliste viljakaupmeeste pakutu puhul.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus 1/2012.
