Ülejäänud elu esimene päev

Kui te juhtumisi siinset lookest lugema hakkate, siis teate juba tükk aega, et maailmalõpp jäi ka seekord ära.

Aga näe, mitmel pool maailmas tehti järjekordse maailmalõpuga äri. Ja vägagi tõsist. USAst Hiinani, Prantsusmaast rääkimata. Ja muidugi Venemaal. Sealsed suuremad telekanalid tegelesid kõikvõimalike apokalüpsisepiltide maalimisega pikki kuid ning päevast päeva. Minu meelest suisa süstemaatiliselt.

Kõige lohutavama prognoosina jäi kõrvu midagi sellist: ärge kartke, see käib nii kähku, et te ei jõua valugi tunda. Ütlejaks doktorikraadiga mees, muide. Isegi Venemaa riigiduuma hakkas murelikuks muutuma ja palus telekanalitel kodanike hirmutamine lõpetada. Aga Moskva ümbruses laiavate superrikkurite ja meediastaaride ilusa elu tsoonidesse (kas koguni mitte kurikuulsas Rubljovkas, kui ma ei eksi), jõuti villade alla või kõrvale sügavale maa sisse rajada hulk betoonist maailmalõpukortereid.

Äri tundus telepildis ametlik ja firma asjalik, alates 40ruutmeetrisest kahetoalisest ja sealt edasi tellija soovil. Hinnad, muide, kõigest rublades, aga selle eest mitte alla 10 miljoni. Aga mis seal ikka, rikkus ei anna häbeneda, ja mine tea, milleks need luksuspunkrid kunagi kellelegi ära kuluvad.

Niipalju siis järjekordsest maailmalõpust. Kuid samas: äkki kulub väike võpatus ära meile kõigile, kes me elame siin planeedil, enda teada unikaalsel kogu lõpmatuses ning ääretuses. Enda teada ja eneseteadvalt, tahaksin täpsustada. Inimesed, nagu me oleme. (Miks ka mitte: juba poolteist sajandit oskame elektrit tekitada ja tarvitada! Jalgratta oleme leiutanud ja televisiooni, tuumapommidest rääkimata.)