Foto: Luua Metsanduskool

Metsanduse ajalugu on kindel peatükk Eesti ajaloost – meie alad ja inimesed on metsaga seotud olnud aegade hämarusest saati.

Sada viimast aastat on tegelikult selle ajaloo väga väike lõik, ent see on kaasa toonud nii kiireid muutusi, et neid võiks nimetada suisa murrangulisteks.

Varasemad arengud olid tükk maad aeglasemad. Teada on, et mets oma praegusel kujul hakkas arenema juba pärast jääaega, kui tundrailmeline taimestik asendus kaasikute ja männikutega. Hiljem, kliima edasi soojenedes, hakkasid siin kasvama ka laialehelised puud: pärnad, jalakad, künnapuud ning tammed.

"Aiateivaski on sügiseks mädand, kui sital ajal raiud."

Inimene on oma algusaegadest saati metsa jälgi jätnud. Alates peaaegu märkamatutest kütiradadest, jätkates põllulappide ja elukohtade rajamisega ning jõudes sammhaaval välja tänapäevase metsamajandamiseni.

Kirves, saag ja hobune


Kuni 19. sajandi keskpaigani oli põhiline tööriist metsalangetamisel kirves. Sae üldisem kasutamine puulangetamisvahendina algas Lääne-Euroopas 1830. aastail, meile jõudis saag arvatavasti sama sajandi keskel. Vanimateks Eestis kasutatud saagideks olid kahemehesaed, mida rahvasuu ka sulle-mulle-saagideks hüüdis.

Eesti vanasõna ütleb: „Aiateivaski on sügiseks mädand, kui sital ajal raiud.” Metsatööd tehti põhiliselt talvel, kui puud olid „surnud” ja toitainete liikumine puudes oli lakanud. Samuti oli talvel talutöid vähem ja talu meesperel aega metsatööd teha. Talve jooksul raiuti ning veeti välja tarbe- ja põletuspuid kogu aastaks.

1688. aastal välja antud Guberti päevaraamatus soovitatakse metsatöid alustada novembris küttepuude raiumisega. Metsatööde haripunkt oli jaanuaris, veebruaris algas väljavedu, mis kestis lumeminekuni.

Väike meenutus A. H. Tammsaare „Tõest ja õigusest”: „Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Vara-vara hommikul mindi kodust välja, ilma et oleks pakasest või sajust hoolitud. Valgehakul jõuti metsa, pandi seal koormad peale ja alles hilja õhtul jõuti koju tagasi.”

Edasi jutustab Tammsaare, kui ränk oli see töö hobustele: kõrvad vajusid lonti ja kaelad nõkku, otsekui sööksid hobust seestpoolt mõned ohtlikud satikad.

Tänapäevane rasketehnika


Tänapäeval metsas hobust enam ei kohta. Metsameeste tööjõudu on mõnel langil siiski vaja – kõiki töid rasketehnikaga ei tehta. Saag ja kirves on siiski asendunud märksa tõhusamate töövahenditega ning metsatööde tegijail on reeglina ka erialane ettevalmistus või lausa metsandusalane haridus.

Suurematel lankidel tegutsevad siiski rohkem harvesterid ehk langetustraktorid. Luua metsanduskooli metsamasinaõppeüksuse juht Meelis Kall hindab, et tänapäevane harvester teeb kindlasti ära 15–20 saemehe töö. Mida parem operaator masinat juhib ning mida paremas korras on harvester, seda suurem on ka töö efektiivsus.

Väike võrdlus: tubli saemees langetab, laasib ja järkab üht kuuske kümneid minuteid, harvester aga teeb sama töö ära sekunditega. Tänapäeval maksab kiirus kõikides valdkondades, metsandus pole siin erand ja kõiki protsesse püütakse võimalikult palju automatiseerida.

Meelis Kall rõhutab, et rasketehnika kasutamine säästab ka metsameeste tervist ning suurendab tööde turvalisust. Metsamasinal töötades on metsamees oluliselt paremini kaitstud tööst tulenevate ohtude ja ilmastikutingimuste eest.