Eesti piimandusmuuseumis saab meie piimatootmise ajaloost huvitava ja põhjaliku ülevaate. Foto: Eesti piimandusmuuseum

Lehm oli austatud loom igas talus, kus pererahvas enesele vähegi lehma lubada sai. Kui kasvava tütre perekonnal oli võimalik lehm lapsele kaasavaraks anda, võis neiuhakatis loota märksa paremat „partiid” kui tema lehmata naabritüdruk.

Ametlikult loetakse meie piimanduse ajaloo alguseks siiski mitte erinevate talude lüpsiloomi, vaid aastat 1894, mil Paides asutati Eesti esimene erapiimatööstus. Kolm aastat hiljem ehitati ja sisustati Restus eestlaste esimene ühistegevuslik meierei, mis renditi erameiereile.

Veel kolm aastat hiljem, aastal 1900 asutas K. Happich Tartus piimamajanduse bakterioloogilise laboratooriumi, mis valmistas ja müüs üle Venemaa piimhappebakterite puhaskultuuride juuretist.

Sangaste krahv Berg pälvis 1909. aastal Põhja-Liivimaa näitusel omaleiutatud piimajahuti eest kuldmedali.

Aastal 1912 asutati esimene piimaühistute keskasutus Piimatalituste Keskühisus „Estonia”. Eestis tegutses 91 piimatööstust.

Ja täpselt sada aastat tagasi, aastal 1919 asutati Eesti Ühistegeline Liit, tegutses 76 ühispiimatalitust ja 11 erameiereid, kokku 87 piimatööstust.

Aastal 1921 kehtestas noore Eesti Vabariigi põllutööministeerium piimasaaduste väljaveo kontrolli, arendamaks piimatoodete eksporti.

Eesti või oli maailmas kõva sõna

Aasta-aastalt edenes piimandus Eestis edasi. Aastal 1937 asutati Õisu piimandusinstituut, mille ülesanne oli piimanduse arendamine peamiselt katseasjandusliku tegevuse ja piimandusalase kutsehariduse korraldamise kaudu.

Berliinis toimus siis XI rahvusvaheline piimanduskongress. Eestist esines kongressil viis referenti (kokku oli kongressile saadetud üle 450 teadusliku referaadi 31 riigist).

Ühenduses kongressiga peeti ka esimene rahvusvaheline või- ja juustuvõistlus. Eesti juustuvõistlusest osa ei võtnud. Võivõistlusest võttis osa 19 riiki (kokku 340 võitünniga): Eesti, Soome, Rootsi, Taani, Norra, Leedu, Ungari, Austria, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Tšehhoslovakkia, Austraalia, USA, Lõuna-Aafrika, Lõuna-Lääne- Aafrika, Poola ja Saksamaa.

Võivõistlus toimus kahes osas, hinnati seisnud võid ehk laovõid, mis oli seisnud 60 päeva temperatuuril –4 °C, ning värsket võid, mis oli seisnud 2 nädalat temperatuuril +10 °C.

Eesti võistles mõlemas grupis kümne võiprooviga, saavutades esimeses grupis neljanda koha 18,1 punktiga ja teises grupis teise koha 19,4 punktiga 20 võimalikust.

Sotsialism tõi hügieeni?

Eelkirjutatu valguses tuleb lugeda häbematuks valeks nõukogude aega kirjeldavad ülistused mahukas teoses „Raamat maitsvast ja tervislikust toidust”, kus seostatakse piimanduse arengust Nõukogude Liidu tulekuga, väites, et üksnes tänu riigikorra muutusele on „meie tsehhides külluses kuuma ja külma vett” ning et „põrandaid, seinu ja seadmeid puhastatakse ja pestakse sageli ja hoolikalt.”

Lisaks saame teada, et „Sotsialism vabastas meie rahva kapitalismi kiskjalikest seadustest, näljast ja viletsusest ...”

Otsekui suurt imet valgustatakse piimatööstuses toimuvat: „Piimakombinaadid on varustatud kõige eesrindlikuma tehnikaga, neis töötavad masinad-automaadid ...”

Sellised seisukohad ilmusid aastal 1955 ja aastakümned „viljastavat sotsialismisaega” seisid veel ees ...

Talud, buum, masu ja uus tõus

Taastatud Eesti Vabariigis on piimandus jõudnud läbida nii tõuse kui ka mõõnu. Oli retrospektiivile kummardust tegev uus väiketalude buum, kus siiski – nagu ka eelmise Eesti Vabariigi ajal – suutsid ellu jääda ja edasi areneda need, kes valisid automatiseerimise ja ühistegevuse ning panustasid võimalikult suurele turuosa hõivamisele nii Eestis kui ka kaugemal.

Oli buum, kui tuli üksnes toota ja toota. Ja masu, mis jättis majanduslikus mõttes ellu need, kes olid valmis piimamüügilt kiiresti ümber orienteeruma juustule ja piimapulbrile ehk siis toodetele, mis säilisid kauem ning võimaldasid ettevõtjatele ja riigile pisut aega ekspordi ümberkorralduste tegemiseks.