Kui metsamärke tõlgendada eesti vanarahva haldjapärimuse järgi, siis märkame haldjaid kõikjal, ütleb Hendrik Relve. Haldjapärimus on looduse personifitseerimise tulemus. Foto: Sven Arbet

Eesti rahvapärimus seostab metsa terve hulga müstiliste olenditega. Ka minu perekonnas on olnud juhtumeid, kus inimene eksib oma kodumetsas nii põhjalikult ära, et ei pääse enam välja. Keegi justkui eksitaks. Kas teil on olnud samasuguseid kogemusi?

Loomulikult. Ma käin metsas väga palju, mets on mulle kodune paik. Niipea kui jõuan metsamüüri taha, tunnen, et olen pääsenud.

Mu kodu lähedal on suured Paunküla metsamassiivid järvede ja sootükkidega, olen seal lõputult kolanud, tunnen sisuliselt iga rajakäänakut. Ja ikkagi avastan mõnikord rõõmsa hämmastusega, et oi, nüüd ma olen ära eksinud! Võtan seda täiesti enesestmõistetavalt. 

Inimene ei eksi niisama, ta satub eksijälgedele. Ja eksijälgi teevad teadagi haldjad.

Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: