Kasekäsna saladus

Kasekäsna musta pässikuga samastada ei ole päris õige. Pässikud (juure-, lepa-, jalaka-, tamme-, haava- ning karvane, väike ja must) on üheaastased seened, lehtpuude valgemädaniku tekitajad. Selles nimekirjas oli ka must pässik, üheaastane seen, millel on kaudne seos kasekäsnaga siiski olemas.

Musta pässiku viljakehad ilmuvad kaskede, leppade ja pihlakate elusatele tüvedele vaid korra ja võivad omakorda põhjustada kasvajate ehk kasekäsnade tekkimist. Seega ei saa musta pässikut ja kasekäsna lugeda üheks ja samaks – esimene on seen, teine hoopis kasvaja.

Kasekäsnad on süsimustad, rusikasuurusest kuni poolemeetrise läbimõõduga mitmeaastased käsnad kasetüvede oksakohtades või külmalõhedes.
Pildil olevast kasekäsnast olen kirjutanud ja pildi siia blogisse postitanud kolm aastat tagasi. Hiljuti käisin teda jälle vaatamas ja uut pilti tegemas. Ei oska hinnata, kas käsn on vahepeal ka suurenenud, sest mõõtnud ma teda pole.

Inimesed usuvad, et kasekäsnal on mitmeid tervistavaid omadusi, muu hulgas ka vähktõve leevendavaid, seega huvi tema kogumise vastu on olemas. Ka pildil olevalt käsnal on lõikepind näha. Terava noaga on tükike välja lõigatud. Enamasti kogutakse kasekäsna kas kevadel või sügisel. On tekkinud ka kokkuostjaid ning kasekäsnapulbri tegemisest on saanud äri.

Siberi rahvad olevat pidanud kasekäsna surematuse seeneks. Vaevalt nüüd eestlane surematusesse usub, kuid loodusravimina on kasekäsnal kindel koht olemas ka siin.