Leili metsalood | Ei näe näppugi suhu pista

Pühapäeva hommikul kattis maad paks udu, mis hajus alles keskpäeva paiku. Tuul appi ei tulnud ning päike ei suutnudki pilvedest ja udust läbi murda.

Sõitsin varahommikul sünnikodu maile ja jäin põllu äärde valvesse, silm metsaserval peal. Teadsin, et just sealt olid eelmisel õhtul hämariku saabudes põdrad välja astunud, riburada kuus looma järjest.

Nähtavus hommikuses udus oli olematu, sellele vaatamata ei kaotanud ma lootust, et päevatõusu ajaks ehk udu hajub või langeb maha. Vahepeal justkui selgines pisut, aga uus kiht udu vajus jälle madalale, nii et nähtavus oli vaid mõnikümmend meetrit. Pinguta palju jõuad, aga silm ei seleta midagi. Kõrvadest oli rohkem abi. Siit-sealt kostis mõni linnuhääl, sest hommikune ärkamisaeg oli kätte jõudnud. Päike aga jäigi terveks päevaks pilvede taha peitu.

Kui sai selgeks, et lootus metsast põllule tulevaid loomi udus näha muutub nullilähedaseks, otsustasin liikuda edasi ja sõitsin veel metsa vahel ringi. Tegin mõne pildi ja kuulasin, kuidas udu puulehtedelt veepiiskadena maha tilkus. On selge, et värviline sügisaeg on läbi saanud ja tuleb leppida pimedate päevade, raagus puude ja vihmasadudega.

Kell hakkas hommikul üksteist saama, kui raasuke selgemaks läks ning esimesed metskitsed riskeerisid põllule sööma tulla. Põdrad aga jäidki metsa peitu.