Foto: Leili Mihkelson

Jänesekapsas kasvab varjulistes kohtades ning õitseb maikuus. Tema lehed on meeldivalt hapud ja lapsepõlves metsas käies sai neid peotäite kaupa söödud.

Eks noil sõjajärgsetel aastatel polnud keldris või sahvris kevadeks suurt midagi järel ja kui hapukapsa- või pohlamoosi tünnidki olid selleks ajaks tühjaks söödud, tekkis paratamatu vajadus millegi värske ja toore järele. Nii saigi jänesekapsast metsas söömas käidud.

Et jänesekapsa maitse meelest ei läheks, pistan nüüdki mõne rohelise lehe põske. Kevadel leiab meie metsaloodusest mitmeid taimi, mille rohelisi lehti võib süüa, et värsket maitset ja vitamiine saada.

Teiseks roheliste lehtedega kevadiseks vitamiiniallikaks on karulauk. Tema lehed ilmusid nähtavale juba märtsikuus ja vananevad, kui karulauk õitsema hakkab. See aeg hakkab kätte jõudma.

Varjulise kuusiku all kasvava jänesekapsa lehed püsivad kauem värsked ja õitsemine nende maitset ei riku. Loomulikult on kõik taimed ikka noorelt kõige õrnemad.

Looduslikult kasvab Eestis vaid üks liik jänesekapsast – harilik jänesekapsas. Tema ilusad valged õied on kergelt roosa või violetse varjundiga. Nagu lehedki, kõlbavad jänesekapsa hapukad õied suhu pista.