Leili metsalood | Kändude vahel kasvab uus mets
Üks metsarada tundus üsna tahe olevat ja pöörasingi kruusakattega peasihilt kõrvale, lootes, et kusagile ikka välja jõuan.
Mõnesaja meetri pärast olingi ajaloolisel külade vahelisel pinnaseteel, mis kulges piki liivaseid künkaid ja märgi lohke. Autoga pääsesin kohani, kus tee alt voolab läbi looduslik oja, aga kohe üle truubi lamas teel risti ees üks murdunud kuusk. Edasi astusin jala.
Hiljem kodus vaatasin metsaregistri kaardilt (mobiilis mul seda pole) järele, kuhu olin sattunud. Ajaloolisi kohanimesid olin kuulnud, aga oma jalaga polnud ma sinna kunagiste talude metsadesse sattunud. Piki põndakut kulgev ajalooline pinnasetee oli olemas, ent madalates lohkudes sõiduauto jaoks hetkel läbimatu. Jalgsi aga mõnus käia.
Kahel pool seda metsateed olid raiesmikud, nii värskeid kui vanemaid. Kõik kunagised talumetsad, praegu Eesti suuremate metsafirmade omanduses. Seda kuulsin kohalikult jahimehelt. Langid on raiutud maksimaalses seadusega lubatud suuruses. Teeäärsete kändude jämedust nähes pole kahtlustki, et metsa omandamise hetkel oli tegemist väärt noosiga - raieküpse metsaga.
Tagapool, madalas osas, valendas hooldatud noor kaasik seemnepuudeks jäetud sihvakate mändide all. Kasetüvede jämeduse järgi otsustades võib arvata, et see raie on tehtud varem kui tee ääres. Küllap sai mitmes järgus raiumisel määravaks lagelankide seadusega lubatud suurus ja naaberlankide uuenemine. Kask kasvabki kiiremini kui okaspuu.
Tee ääres suurte kändude ümber paistab kuuse- ja männikultuur, ilmselgelt istutatud. Kasvukoht on selline, kus võsa pole kohe peale tungimas ja kui aegajalt hooldusraiet teha, rohetab mõne aja pärast vanade kändude vahel ilus okaspuunoorendik.
Metsafirmad, kes selliseid metsi ostavad, raiuvad maksimaalse koguse, et teenida tulu. Väärikamad neist teevad kulutusi ka uue metsa rajamisele. Kahju vaid, et inimelu on järgmise küpse metsa nägemiseks liig lühike. Ja ega metsafirmagi samast kohast järgmist tulu niipea lõigata saa.
