Metsanduslik pärandkultuur kipub tänapäevasele metsade intensiivsele majandamisele jalgu jääma. Järjest vähem võib sattuda metsas vanadele puudele, kus omal ajal, kui metsavahid veel ametis olid, koguti väärtuslikku männivaiku ehk toortärpentiini. Lisaks tärpentiinile saab männivaigu destilleerimisjäägina ka kampolit.

Et vaiku koguda, tehti männikorbale sisselõiked ehk karrid, mille alla pandi koonusjas plekktopsik nõrguva vaigu kogumiseks. Vaigujooksuks oli vaja sooja aastaaega ja topsikusse nirisedes ning õhuga kokku puutudes muutus vaik tahkeks. Ühelt männilt koguti suvega umbes pool kilo vaiku.

Vaigu võtmine ehk vaigutamine kahjustab puud, seepärast planeeriti sellised tööd männikusse, mis lähema viieteistkümne aasta pärast nagunii raiesse pidi minema. Nii kohtamegi metsades praegu väga harva sisselõigete ehk karridega mände.

Mul on olnud õnn sellist metsa Järva-Rapla-Pärnumaa piiride kohtumispaigas mitu aastat tagasi ühe tervikuna kasvamas näha ja õnneks on hiljuti uuendatud metsatee kõrval vaigutusmändidega metsariba kasvama jäetud ka pärast naabruses tehtud lageraieid.

Vaiku saab võtta ka kuuselt, kuid pole kuulnud, et seda koorele sisselõikeid tehes praktiseeritud oleks. Küll aga juhtub kas metsalangetuse või väljaveo käigus, et mõne läheduses kasvava kuuse koor vigastusi saab ja vaik hakkabki haavast jooksma.

Isegi tillukese putuka - kuuse-kooreüraski sisenemiskohast hakkavad kuusel vaigupisaraid voolama.

Mänd elab vaiguvõtmise hästi üle ning kasvab veel aastakümneid, kuusepuu aga on hell ning tekitatud haavu ise parandada ei suuda nagu mänd. Koorevigastuste kaudu aga pääsevad haigused kallale ja kuusepuu hukkub.

Ma ei tea, kui palju on elus veel neid metsamehi, endisi metsavahte või karrilõikajad, kes ise vaigutamisega tegelesid. Küsiks, kuidas ja kuhu vaik kokku koguti, kuidas vaigutopse tühjendati, mis vaigu eest maksti ja kuhu see kraam lõpuks viidi. Vaigutamine ja vaigutajad on osa Eesti metsade ajaloost.