Foto: Leili Mihkelson

Mul on kodu lähedal teeristil üks valge-toonekure pesa, kuhu omanikud saabuvad igal kevadel vähemalt nädala jagu varem kui ülejäänud pesade linnud.

Algul jõuab pesale üks, paari päeva pärast on platsis ka paariline. Nii on see igal aastal olnud ega ole teisiti ka tänavu.

Kui ma neljapäeval kodust välja metsaringile sõitma hakkasin, märkasin teeristil kurepesal pikast lennureisist puhkavat valge-toonekurge. Selle kevade esimene. Eelmisel kevadel saabus toonekurg sellele pesale nädal hiljem, 25.märtsil, seekord juba 19.märtsil.

Olen jälginud seda kurepesa aastaid ja tean, et pärast kohale jõudmist kulub linnul umbes ööpäev puhkamiseks. Lihtsalt seisab või lamab ja magab. Kui paariline saabub, puhkab päevakese temagi.

Alles seejärel asutakse pesa kohendama, toitu otsima ja pesitsemiseks valmistuma.

Vähem kui viie kuu pärast, ühel augustikuu õhtupoolikul märkame mõnel äsja koristatud viljapõllul suurt toonekurerahva koosolekut… ja järgmiseks hommikuks ongi nad kõik läinud, nii vanad kui noored.