Leili metsalood | Lehtede langemise kuu
Käin metsaradadel ja istun esivanemate majaasemel, kuulates üksikuid metsalindude hääli. Väheks on neid jäänud, peaaegu polegi, erandiks puukoristaja klutt-klutt.
Kotkad on teist nädalat kadunud, rändele läinud. Häält on tegema hakanud rongad, sest põdrajahi hooaeg kestab ja jahisaagist võib ka ronkadele midagi söödavat metsa pudeneda. Seda ei jäta targad linnud kasutamata.
Lindudest võib nüüd sagedamini kohata musträstaid, kes maiustavad marjade ja õuntega. Puudel-põõsastel on kesine marja-aasta: pihlakatel tänavu neid pole üldse, lodjapuudel ja türnpuult natuke leiab. Pasknäärid otsivad tamme võras tõrusid, aga sel aastal on ka tõrusid vähe. Sarapuupähkleid jagub vaid vähestele. Eelmisel sügisel oli vastupidi – kõike oli laialt käes.
Mõne päevaga on saared oma lehed lendu lasknud ning kõigutavad tuules raagus oksi. Lagedal kasvava kase on tuul kollastest lehtedest paljaks puhunud, metsa varjus aga on kaselehed enamjaolt veel rohelised.
Kõige kõvemini hoiavad lehti ikka tammed, meie parkide, õuede ja metsade uhked ja pikaealised puud. Mõni tamm ei langetagi talveks lehti ja need püsivad pruuniks tõmbununa kevadeni, kuni paisuvad pungad hakkavad vanu lehti eest ära lükkama.
Sarnaselt tammedele hoiavad rohelist rüüd ka pärnad. Nemadki on pikaealised ja kannavad endas hulgaliselt rahvapärimusi. Pärnalehed hakkavad pudenema tavaliselt esimeste sügiskülmade järel. Praegu on puud täies roheluses.
Nii see Eestimaa sügis kulgeb, pöördumatult lühenevate päevade, tuulte ja külma sügisvihma saatel. Kodumaist karmi ilu tasub sellestki otsida.
