Pean tunnistama, et lapsest saati kuni viimaste aastateni olen olnud agar seenekorjaja. Erandiks on käesolev sügis, kui piirdusin vaid ühe puravike ja lehter-kukeseente retkega. Mulle meeldib küll seeni korjata ja süüa, aga kui keldris purkide kuhi aina kerkib ja nende sisu söömata jääb, tuleb vahet pidada. See aasta ongi siis vahepausi aeg. Kahjuks jäid ka mahedad pilvikud otsimata ega tea, kas kitsemampleid oli. Kui seda riigimetsa vahepeal maha ei võeta ning elu ja tervist tuleva sügiseni jätkub, vast jõuan jälle tuttavatele küngastele männimetsas, kus nimetatud seeni leidub.

Kodumetsa kuusikutes leidub kuuseriisikaid ja võiseeni. Äsja käidud mets, kus kännuseeni peaaegu igal puutüükal kobaratena kasvab, on üks paras rupsik, kus toomingavitsad jalgu kinni jäävad ning tuleb murdunud puutüvedest üle turnida. See on kotkamets, kaitsealune ja puutumata. Nüüd kui kotkad on lõuna poole teel, otsustasin pesapuud üle vaadata. Neid on minu metsas kaks, üle 100-meetrise vahega. Konnakotkad vahetavad aegajalt pesapuid. Mõlemad pesad kenasti puus, ootamas uut kevadet ja kotkaid.

Sügisene metsaretk oleks tükk maad mõnusam, kui põdrakärbsed pidevalt ei ründaks. Need on hullemad kui sääsed (keda tänavu peaaegu polnud), sest poevad riiete vahele ja tulevad inimesega kaasa. Paaris kohas, kus metssead olid mudas püherdanud, ründas suur parv põdrakärbseid eriti ägedalt. Pärast metsast väljatulekut oli tegemist, et enne autosse istumist riiete vahele ja pähe roninud elukaid kätte saada. Enne külmade tulekut nad metsast ei kaogi.

Sügis annab märku kasvõi sellega, et õhtud lähevad kiiresti pimedaks. Enne koduteele asumist kuulasin veel hämariku hääli – kaks händkakku huikasid vastastikku. Üks uhh-huutas, teine kähvis käheda häälega vastu. Kui õnne, ehk kohtun kakkudega edaspidi silmast silma. On, mida oodata ja miks jälle minna