Leili metsalood | Muutuste aasta
Mets, maa ja kodused maastikud on püsiväärtus, mis hoiavad meid koos ja sisendavad meelekindlust. Omanikutunne ja omanikuks olemine eeldavad peale õiguste tunnetamise ka tarkust ja kaugele vaatamise oskust.
Mets on üks varadest, mis nõuab omanikult pikka vaadet. Ehkki ajas muutuv ja aja jooksul taastuv loodusvara, saab metsast pärast langetamist järgmist tulu alles mitme inimpõlve möödumise järel, seepärast tuleb raiutavat puitu säästlikult ja kasinuse printsiibist lähtuval viisil kasutada.
Reegleid ei tuleks otsida üksnes seadustest, olulisemad neist peaksid paiknema metsaomanike peades. See eeldab, et metsaomanik on tark, pika vaatega ja teab, mida teeb.
Ei või unustada, et ka riigimets on kõigi riigi kodanike ühisvara ja tema kohta kehtivad samad reeglid nagu eraomanikul oma metsa kohta. Seepärast on kodanikel õigus jälgida ja julgelt sõna võtta ka riigimetsade majandamise üle. See õigus ei tohiks olla vaid valitud hulgal otsustajail ja seaduste kujundajail.
Kas on piisavalt selge, kui suur on ja kuidas kulutatakse raha, mis saadakse riigimetsas raiutud puidu müügist? Kui suur on puhastulu, mis riigieelarvesse kantakse? Jah, aruande tabeleid võib ju internetis sirvida, kuid kas kodanikud-omanikud, kes metsamaastike muutumist valulikult tunnetavad, on metsade majandamisega rahul ja mil viisil nad end protsessi osalistena tunnevad? Kust leida metsade kriitilise varu kohta andmeid, et arengukavasse planeeritaks sellised raiemahud, mis kriitilist varu ei kahjusta?
Täpselt samade küsimuste ees seisavad ka erametsaomanikud. Kas hoida oma metsas mingi kriitiline varu halvemateks aegadeks või müüa kogu võimalik puidukogus kõrgete hindade ajal korraga maha?
Uuel aastal on teemasid, mille üle metsarahval tasub mõelda. Selleks tarkust ja selget tulevikunägemust.
