Leili Mihkelson

Kui tuul õhtuks vaibus ja kodus elektrit endiselt polnud, käisin metsateedel vaatamas, kui suurt jõudu tuul metsa kallal proovinud oli. Koduõuel lookas puid vaadates tundus asi hullem kui metsas tegelikult. Mõned kased maantee-äärsel lageraielangil olid pikali, mõned kuused metsaserval murdunud. Kokkuvõttes mitte sugugi nii hull pilt kui tuulemüha kuulates võis karta.

Igatahes 2001. aasta juulitormi vastu seekordsed iilid ei saanud. Siis niitis tuul oma teel maha mitu hektarit riigimetsa ja murdis samal joonel poolteist hektarit ka minu metsa. Vaat siis läks kiireks, sest soojal ajal tuli palgikuused ja -männid enne sine ilmumist kähku laasida, järgata ning kohe müüki panna. Nüüd sirgub samas kohas ilus noor kuusik, mille vahel seisab mälestuseks eelmisest metsast grupp kõrgeid mände, kel õnnestus tormis püsti jääda.

Kui mets kasvab ühtlase müürina, ei pääse tuul puudele kallale. Pruugib lagelanke sisse lõigata või harvendusraiet teha, leiab tuul õrnad kohad üles ja näitab kasvama jäänud puude kallal oma jõudu, tehes sellega omanikule meelehärmi (või jagades hoiatusi).

Pühapäev oli peaaegu tuulevaikne. Elekter tuli öösel tagasi, vesi jooksis jälle kraanist, kannatas sauna kütta ning elu läks tavapärast rada edasi, nagu poleks tuulemöllu olnudki. Oma metsas ma põgusal vaatlusel suuremaid kahjusid ei märganud, küll aga oli kõikjal maas kuivi oksi ja lehetuttidega raagusid, jõeäärsel maatükil peamiselt saare omi. Saarel ongi peened oksad haprad.

Ka pildil olevaid kellukaid jõeäärsel taluasemel oli tuul üksjagu sasinud. Juureolev pilt on eelmisest nädalast, tormieelsest ajast.

Niitsin jõe taga käimisradasid, sest eelmisest niitest on üksjagu aega möödas ja rohi poolde säärde. Radade kõrval on rohi rinnuni ja selle niitmine jääb sügise poole. Näen seal lendamas liblikaid ja õitseb angervaks. Suvi kestab.