Leili metsalood | Pärnad hoiavad põlvkondade sidet
Õiget kevadsooja pole viimasel ajal siiski olnud, ilmad tuulised. Kui aga päike kasvõi natukeseks pilve tagant välja pääseb, läheb elu looduses käima. Kimalased ja lapsuliblikad lendavad ringi, konnad on kudemiskraavidelt tagasi.
Inimest meelitab kevad samuti - keda jalutama või matkama, keda aeda, põllule või metsa. Püüan minagi oma metsas jõudumööda toimetada.
Pildil on kaldaäärne, kus kunagi vanatädi pere elas ja toimetas. Paistab jalgraja äärde istutatud pärnade rida ja vasemal voolav jõgi.
Iga kord, kui neid suuri puid vaatan, mõtlen vanatädile, kelle juurde ma lapsena suviti läbi metsa läksin, et jõest kivi alt lutsu püüda ja kes mind alati kärjemeega kostitas. Ei aimanud ma siis, et vanast peast olen ise samal maal toimetamas. Lutsukala aga jões enam kahjuks näinud pole.
Puude ja jõe vaheline ala on suurvee aegu üle ujutatud, vesi tuleb puudeni välja. Kui jõgi tagasi sängi läheb, hakkab kaldapealne kevadel rohetama ja ülased õitsema. Suvel lokkab seal angervaks.
Varem, kui jõudu rohkem oli, niitsin suve lõpus kaldapealse kõrge rohu ja peenikese saarevõsa igal aastal maha. Viimastel aastatel pole selle töö peale jõudu jätkunud ning asi kippus käest ära minema.
Kevadine üleujutus viib küll mõned oksad endaga kaasa, samas kaldapealne saare-, toominga- või jalakavõsa saab võimu üha juurde. Nüüd olen paar päeva seda võsa lõiganud ja valinud, millise noore puu peaks kasvama jätma, millised maha lõigata. Sihuke käsitöö võtab kordades rohkem aega kui võsalõikuriga tehes, aga vähemalt ei tekita käsitsi lõikamine müra ja saab ka linnulaulu kuulata.
Mootorsaega (kettsaega) töötamist pole ma 25 aasta jooksul ära õppinud ja praegu on hilja proovima hakata. Kaldapealsel on ka murdunud puuronte, mis vajaksid saega tükeldamist. Ootan, mil pojad aega leiavad ja maale tulevad. Külamehed, kes varem vahel abiks käisid, on tervisega kimpus, olgugi, et minust nooremad. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.
