Foto: Leili Mihkelson

Olen seda tüüpi inimene, kes elab sügispimedust raskelt üle, töötahe kaob ega oska millestki rõõmu tunda. Kui sellise aja madalaim punkt saab üle elatud, tärkab koos valgusega tasapisi ka uus lootus. Ootan kevadet, olen sinilillede ja hiirekõrvus kaskede ajal sündinu.

Kui hiljuti ühel õhtupoolikul kodumetsast välja põlluteele astusin, läks korraga väga pimedaks. Põldude kohale kogunesid tumedad pilved. Ja siis ilmus kodumetsa kuusiku latvade tagant justkui viimane tervitus päikeselt, värvides pilved punakaks ja külapõldude tagant paistva metsapiiri kuldseks. See hetk oli üürike, ometi tundus mulle, et selle valgusega saatis keegi mulle tervitusi just ajal, kui puude varjust lagedale olin jõudmas. Kodumetsas käies juhtubki mõnikord asju, millele seletust pole mõtet otsida. Need lihtsalt juhtuvad.

Eks metsas tulebki puhaste mõtetega käia, siis kõnetavad inimest ka puud või avavad oma saladusi vaikivad kivimürakad. Inimene peab enesele aega võtma, et selle kogemuseni jõuda.

Sammusin kuusetoomise mõtetega kodumetsa serva, kus kunagi karjakopli värav oli ja kus lapsena silmapidi okastraati jooksin. Silm jäi terveks, haav oli kulmu all ja verd tuli palju.

Tõin nüüd samast kohast kraavi äärest jõuluks koju ka kuusekese, üsna noorukese. Leidsin ta vana kasetüüka kõrvalt, kus kõrvuti kolm väikest kuuske kasvas. Üks kolmest oli eriti kahar, aga kõige lühema ladvakasvuga. Küsisin metsalt luba, palusin kaharalt kuusekeselt andeks ning saagisin ta jalalt maha.

Ei teagi nüüd, kas lapsena veritsema joostud silmalaug oli metsa esimene hoiatus ja kas kakskümmend viis aastat tagasi sealsamas oksavaalul katki kukutud põlv ning tugikepiga longatud nädalad oli järgmine meeldetuletus, et mets küll hoiatab ja kaitseb last, aga karistab hilisemat üleastujat.

Nüüd vanaks saanuna mõtlen sageli selliste metsa salaasjade peale, kuulan puude sosinat ja otsin seletusi taeva värvidest.

Vaikset jõuluaega ja valguse ootust metsast mõtlejatele soovides, Leili.